Juba kuu aega olime Margoga ringi käinud.
Ma lootsin, et ehk ta ütleb mulle midagi. Ehk ta avaldab oma tundeid, aga ei.
Võib-olla on tõesti vara...
Vaikselt matsin maha armumõtted Margost ja endast ning katsusin vaid sõber olla. Ma oleks ju võinud ise öelda, aga mine sa tea, mida tema sellest arvab. Pigem oleme siis juba sõbrad.
Kõndisime Margoga minu korteri poole.
Maas oli õrn jää ning väljas päris jahe. Päike ei paistnud. Puudel polnud enam ühtegi lehte ning ka maast olid enamus lehed juba ära kõdunenud või siis ära koristatud.
"Ou!" hüüdis Margo korraks, kui oleks libedal jääl peaaegu kukkunud.
"Rahu, rahu," ütlesin naeratades.
"Mida asja, Maria? Nagu päriselt ka? Ma ei saa aru sellest, kui inimesed ütlevad "rahu-rahu", kui olen kukkumas. Ma ei saa ju midagi sinna teha. Kui ma teaks, et kukun, siis ma ei kukuks," rääkis Margo naljatades, kuigi alguses oli mul tunne, et solvasin teda.
"Su telefon," ütlesin, kui kuulsin sõnumi saabumise heli, mis ei kuulunud minu telefonile. "Kes on?" küsisin siis, kui poiss sõnumit luges.
"Ave," pomises Margo. "Küsis, kas tahaksime koos välja minna."
"Ainult jalutama. See imelik, et peame talle korda-mööda välja tegema, kui söömas käime. Ega me ta vanemad pole," turtsusin pahuralt.
Tõsi ta on. Ma polnud mitte ainult veidi päris kõvasti armukade vaid ka pahane, et too tüdruk kunagi ise midagi välja ei tee või enda eest maksta ei suuda. Tal pole sentigi hinge taga. Ma ei saa aru, kuidas võimalik nii elada on.
"Ma tahaks ka pigem sinuga sel nädalavahetusel ainult kahekesi olla," sõnas Margo armsalt ning siiralt. "Vaatame filmi ning oleme mõnusad."
Margo juba teadis mu korteri uksekoodi, millega ta korteri välisukse lahti tegi.
"Naised ees," lausus ta mulle käeviibatusega uksest sisse.
"Mehed otsustavad," ütlesin vastu ning sisenesin ise esimesena trepikotta, liikudes enda postkasti juurde, kontrollides selle sisu, kuhu polnud midagi tulnud.
"Mis korter see üldse selline on?" uuris Margo.
"No ma vaikselt hakkan sinna sisse kolima ning elama umbes nagu sinagi. Tahan ka proovida omaette elu, kuigi hetkel veel chillin maal," vastasin tema küsimusele.
"Lahe. Siis meil pole vahet, kus oleme. Igal pool place olemas."
Otsisin suure võtmekimbu kõlinal oma sügavast mantlitaskust välja, hakates otsima õiget võtit.
"Oled nagu vangivalvur oma suure võtmekimbuga. Sa tead ka, mida iga võti keerab?" muigas poiss.
"Emm, enam-vähem," vastasin ning keerasin korteriukse lahti, kust avanes valgede seintega avar ruum. Kaks tuba, lisaks tualett ja köök.
"Oh, su korter on nii lahe," kiitis Margo pruune saapaid jalast võttes ning seejärel mantlit puu peal seinakappi riputades. Erinevalt minust, kes viskas mantli lihtsalt esikus asuvale toolile.
---
Mul on nii palju ootamatuseid planeeritud :3
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
