Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

30- Maria

Lamasin pehmel istmel laeva tagaosas akna all ning kujutlesin end Margo kaissu, see kaitstud ja mõnus paik. 

Kujutlesin, kuidas ta mind oma sooja embusesse haarab ja mind pea peale suudleb. 

Kolm kuud on möödunud linnulennult. Kõik on justkui nii kiirelt, aga samas veninud. Uurimistöö on kõige suurem peavalu. Ma kardan nii väga, et ei saa seda tehtud. 

"Mis lamad siin?" küsis vend naljatades ja prantsatas diivanile minu jalge ette istuma. 

"Ei või või?" küsisin vastu, ajades end uniselt püsti. Oleksin justkui teinud vahepeal uinaku, kuid tegelikult lihtsalt unistasin. 

Vahel mulle meeldib unistada, kuidas me oleme täiesti tavalises päevas, elamas oma tavalist elu, ta teeb mulle hommikuteed, ronib mu kaissu tagasi, asetades aurava kruusi öökapile ning sosistab mulle kõrva: "Kallis, palun saa minu naiseks. Ma armastan sind!" 

Mulle meeldib, kuidas Margo suudab üli minimalistlikest hetkedest teha minu elu parimad hetked. Hetked, mis ei unune. Momendid, mida võib arvata, et need ei jää iial meelde, tulen ma nende juurde mõtetes aina tagasi ja tagasi ja tagasi ja... See ajab pea ringi käima. 

Õnn minu sees, õhkan armastuse järgi. Tunnen, kuidas olen nagu külmunud ja närtsinud roos, kes tema käte vahel puhkeb keset talve õide. 

Tihti ma ei suuda meie suhtest kirjutada, kuna seda, millest peaks kirjutama on nii nii palju. Ma armastan iga hetke, mil me oleme koos ja ma tean, et mis ka ei juhtuks, armastasin teda siis, kui kohtusime, armastan teda nüüd, armastan teda ka kogu oma ülejäänud elu. 

Laev jõudis sadamasse. Proovisin meenutada hetke, mil oleksin pidanud kuulma teavitust, et armsad matkustajad ja reisijad ja mida iganes... Teavitust sadamasse jõudmise kohta.

"Noh, reis läbi," tuli isa. Väike õde jooksis ümber tema nagu segane: "Oppa! Tahan sinu oppa!" 

Pööritasin silmi. Ise ta läheb varsti juba kooli, aga käitub nagu väike laps. Samas, eks ma olen ka siiani seesmiselt kõigest laps. Ikka veel see väike uljas tibin, kes kujutas ette, et on poiss, kes ronib puuotsa, et vaenlased kätte ei saaks. Rallitasin ümber vanaema maja oma mänguautoga, suuremana jalgrattaga. Olin ohtlike loomade toitja. No ma olin näinud, et vanaema annab majas elavatele sipelgatele valget pudi süüa. No ma andsin siis ka sipelgatele suhkrut süüa. Vanaema vandus, et mürk ei mõju. Mina kehitasin õlgu. 

Autosse jõudes olid kõik lapsed, kaasa arvatud mina, nii väsinud, et jäime koheselt magama. Ärkasin alles siis, kui Mäosse jõudsime. 

"Ou, ma lähen Paides maha. Lähen Margo juurde!" hüüdsin korraga kõige tagumisest pingist. 

Sealt edasi tundus nagu aeg veniks ja veniks, iga sekund tundus olema igavik, kuna ootasin juba nii väga, et saaksin unustada maailma enda ümber, kui olen Margoga. 

"Maria peatus," ütles isa, kui viimaks Margo korteri parklasse sisse sõitis. 

"Aitäh!" hüüdsin ja hüppasin autost välja. Tõmbasin lahti pagasiruumi, kust ilma ühegi probleemita tõmbasin oma suure roosa sporikoti absoluutselt kõigi teiste kottide alt välja ning juba ma tormasin välisukseni valides korterinumbri. 

"Jah?" kostus sealt unine hääl. 

"Maria," ütlesin. 

"Kallis!" kuulsin poisi häält, mis paugult elavnes. Margo avas ukse, mis oli mulle kui stardipauk trepijooksuks. Ma koolis ilma suure kotita ei kihuta ka treppidest nii kiiresti, kui praegu Margot kallistama. 

"Ohsaa, sa ikka väga igatsesid mind!" hüüdis Margo, kes mulle kümnel viimasel trepiastmel kaasa elas ning mind siis kallistas. Ähkisin nagu hakkaksin kohe sünnitama, kotil lasksin kukkuda, sinna kus juhtus. 

"Igatsesin tõesti," pomisesin tema dressikasse, üritades hingata hapniku ja võimalikult palju tema lõhna endale kopsudesse. 

Margo võttis maast mu koti, imestades selle raskuse üle ning viis selle korterisse sisse. 

Nii kui jalanõud jalast sain ning mantli rippuma visanud, hakkasime suudlema nagu peaksime kõikide inimeste elujooksul suudeldud suudlused ületama. Tõeline suudluste maraton.