Kallutasin pea ühele küljele, jälgides Margo kummalist käitumist. Ta nühkis ringselt enda tühja joogiklaasi põhja vastu enda reit, pilt uitas mööda tuba ringi, kuid iga kord, kui see minul peatus, ta võpatas ning viis pilgu jälle kuskile mujale.
"Ei, minuga on kõik korras," pomises poiss.
"Aga ei ole. Ma tunnen ju. Ma tunnen, et midagi painab su hinge. Ma luban, et ükskõik, mis see on, sul hakkab kergem, kui räägid. Sa ei pea mulle praegu rääkima, aga räägi siis kellelegi, keda usaldad," vastasin mina. Üritades endast sõbralikku muljet jätta, kuigi mind huvitas, mis teda painas.
"Ma usaldan sind küll ja tegelikult ma tahangi just sinuga rää-" vastas ta, katkestades lause enne selle lõpetamist.
Jäin ootama, et ta selle lõpetaks.
"Tegelikult ma peangi sinuga rääkima," pomises ta lause lõpu välja väikese ohkega ja pani klaasi lauale. Tõmbas sõrmedega läbi juuste, lükates need endale kuklasse.
"Ma kuulan," pomisesin.
Ma tundsin ennast rahulikult. Mul oli tunne nagu ta oleks suure pahandusega hakkama saanud, mida peab nüüd üles tunnistama.
"Ja ükskõik, mis see on, see ei muuda kuidagi meie sõprust?" küsis ta.
"Ma luban," tõstsin käe südamele, silmad hetkeks sulgedes.
"Ei, kuule, vahet pole," muutis ta meelt.
"Olgu," andsin alla. Ma ei taha teda panna imelikku olukorda. See, kas ta räägib, on tema enda otsus.
Tõusin püsti ja sulgesin rõduukse, seejärel istusin tagasi poisi kõrvale.
"Saan sind, kuidagi aidata või lohutada?" küsisin vaikselt.
Tema silmad muutusid tuhmiks, nägu õhetas ja silmanurkadesse tekkisid väikesed pisarad. Ta hingas järsult sisse ja siis uuesti välja. Mudis sõrmedega diivanipadja nurka.
"Aga räägi endast. Kas sind painab miski?" ütles ta viimaks.
"Ma ei teagi," pomisesin. "Pigem olen ma üli õnnelik, kui kurb."
"Mille üle sa õnnelik oled?"
"Sinu, ma arvan," vastasin naeratades.
Tema silmadesse tuli sära tagasi, ripsmekarvad kleepusid niiskusest kokku.
Meie vahel oli taaskord vaikus.
Kuulsin vaikd poisi vaikset hingamist.
"Sa meeldid mulle, Maria," ütles ta pärast vähemalt kolme minutit vaikuses istumist.
Ma jäin teda nagu tola suu ammuli vahtima.
"Emm," neelatas ta.
Raputasin oma pead, et info minuni jõuaks ja esitasin kokutades väga tobeda küsimuse: "Kas nagu sõber või nagu midagi rohkemat?"
"No," elavnes ta veidi. "Veidi nagu palju rohkem kui sõber," lausus ta ja keeras end kehaga minu poole istuma.
"Anna andeks," sosistas ta siis vaikselt. Nägin taas, kuidas tema olek muutus.
Ma olin täiesti tumm. Tunded, mille olin maha matnud, hakkasin kuskilt pragudest välja tungima, eesmärgiga vallutada mu süda.
Panin ammuli oleva suu kinni, pigistasin huuled kokku, parema käega kägistasin enda süles vasakut kätt.
"Sa," ütlesin vaikselt. "Sa meeldid mulle ka väga palju rohkem, kui sõber."
Olin olukorras, kus ei osanud ma midagi teha. Mu keha kangestus ning tunded kerkisid kuskilt varvastest südamesse.
Ma oleksin saanud nagu suure koguse uimastavate ainetega süsti.
Mu keha hakkas värisema.
Korraga see kõik kadus. Ma olin rahulik. Vaatasin talle otsa ja naeratasin.
Tema naeratas vastu. Poisi põsed hakkasid punetama.
"Mulle meeldib, kui sa värvi muudad," ütlesin vaikselt ja kallistasin teda, surudes oma nina vastu tema kaela, et paremini tunda tema sooja nahka ja lõhna.
Ta kallistas mind tugevalt vastu.
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
