Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

4- Maria

Pime linn, mida valgustamas üksikud tänavalambid. Pilvitu taevas, kuid tähtedeta. Tume.

Vaikselt hakkas maapina peale kerkima õrn uduvaip, mis tekitas viirastuse, ei lumi ongi juba maha langenud.

Ma aeglustasin sammu, sama tegi ka Margo mu kõrval.

Ühe poe aknale oldi juba riputatud jõulutuled, kuigi jõulud olid alles kolme kuu kaugusel.

"Jalutaks Olerexi?" pakkus Margo oma pilku minule tuues. Kuigi need pruunid silmad on nii tumedad kui öö, paistavad need ikka helkivate pärlitena.

"Olgu," olin rõõmuga nõus. Naeratasin viivuks, viies oma pilgu temalt eemale. Kuidagi miski mu sees hakkas uuesti trummi mängima nagu hard rock konterdil.

Mulle nii väga meeldib lihtsalt jalutada. Kennetiga pärast esimest päeva, kui kohtusime ja metsas jalutasime, me polegi jalutamas käinud. Limpaga käisime, aga see polnud see.

Vägisi tuleb pähe mõte: Kus ma olin varem?

Ma ei taha süüdistada kedagi. Mul oli Kennetiga hea, aga nüüd viimasel ajal on tekkinud tunne, et ta ei hooli sellest. Ta ei hooli minust, ta ei hooli meist. Ma isegi ei usu, et tal keegi teine on, aga see ei ole normaalne, kui ma lähen talle külla ja istun voodi äärele ning tema mängib arvutis.

Kui ma pakun välja, et võiks minna välja jalutama, ta ei taha minna.

Istusime diivanil, tema ühel pool ja mina teisel pool ning ta ei puudutanud mind sõrme otsagagi.

Viimane kord vedas ta mind ühele peole. Ta juba siis ei hoolinud minust suurt. Seal peol muutus ta aga armukadedaks, kui mõlemad tema sõbrad, üks ühel pool ja teine teisel pool, ajasime poliitilist juttu. Mina, kes muidu olen täiesti see inimene, kes poliitikast mõhkugi ei jaga, muutusin svipsis peaga täielikuks poliitikuks ja rääkisin ära maa ja ilma, kuidas Eesti elu paremaks muuta.

Ta tegi mulle päris palju häbi, kui tuli ja hakkas mul seljas elama ning miilustama. Vahel mul on tunne, et olen rohkem täiskasvanum, kui tema.

"Kaks kohvi," ütles Margo, asetades topsid letile. "Maksan kaardiga."

Mulle saatis ema sõnumi, et on kohe kohal. Saatsin talle sõnumi vastu, et olen Olerexis.

"Mul ema tuleb siia," ütlesin letilt oma kohvi võttes. "Tegelikult see enne magama jäämist kohvi joomine pole üldse hea," pomisesin enda jutu jätkuks.

"Ega jah," vastas Margo ja võttis enda kohvist ühe lonksu. "Me võiks vahel veel kinno minna."

"Miks ka mitte," kehitasin õlgu ja seejärel pöördusin kassapidaja poole: "Head aega!"

Väikesest bensiinijaamast väljudes jaheda õhu kätte, tundsin, kuidas soe jook mööda mu kõri alla voolab. Ma tundsin end seesmiselt niigi tulisena, kuid tegelikult olis varbad, sõrmeotsas ja nina täiesti ära külmunud.

Margo võttis enda käest musta värvi paksud kindad ning suunas kinnaste käeaugu minu poole. "Torka käsi sisse enne, kui soojus välja läheb."

Naeratades ma täitsin noormehe käsku ning surusin oma jahedad külmunud käed tema soojadesse kinnastesse, jäädes ise murelikult arutama, ega tema käed nüüd ära ei külmu.