Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

42- Margo

Järjekordne päev koolis. See on tappev. Ma soovin nii väga, et see kool oleks juba läbi ja ma saaksin ükskord hakata tööle. Mulle meeldin töötada. Suure koormuse tõttu pole ma jõudnud isegi Mariale need viis päeva kirjutada. Pealegi nägin halba unenägu ja viimasel ajal üleüldse ma ei tea, mis minuga toimub. 

Maria
Hei!

Margo
Hei!

Maria
Miks sa üldse kirjutanud pole?

Margo
Kiire. 

Panin telefoni käest ja surusin pea põlevede vahele. Mul hakkas seest keerama. Jälle mu telefonile tuli sõnum. Arvasin, et Marialt, kuid see oli hoopis mu emalt. 

Ta on igal lõunapausil käinud koos minuga söömas ja iga kord toob ta jutuks Maria. Mu ema jaoks on vist nii oluline, et nüüd kohe peaksime maha pulmad ja teeksime kohe sada last... 

Ema saatis sõnumi, et tuleb minu juurest läbi. Saatsin vastuseks ok. 

Viskasin end ebamugavale diivanile pikali ning vaatasin Mariast pilte. Kõik nii ilusad. Nii tuttavad, aga nii võõrad. Ma kardan, et mu minevik hävitab kõik. 

Pöörasin pea pooliku viinapudeli poole, mis mu arvutilaua all peost saati vedeles. Vahel mõtlen, et teeks sellele põhja peale, aga siis jälle mõtlen, mis mul küll viga on. Taas meenuvad mulle magamata ööd, sõltuvused... 

Kuulen uksekella, mis teavitas mind sellest, et ema astus välisuksest sisse. Mõne minuti pärast oligi ta päriselt mu korteriukse taga. Mu uks oli lukus. Ta koputas. Ma võpatasin selle peale, kuigi kuulsin juba ammu tema samme koridoris. Ta koputas veel ja ma võpatasin jälle. Tõusin siis viimaks püsti ning keerasin ukse lukust lahti. 

"Hei! Miks uks lukus?" küsis ema mind kallistades. 

"Ma ei tea. Sorry, olin vetsus," mõtleisn kiirelt mingi viivitust põhjendava vabanduse välja. 

"Sa oled näost ära ja kuidagi kurb. Oled haige? Peaksid ehk vahepeal maale tulema, et sa ei peaks siin üksi kopitama. Või on hoopis Mariaga midagi halvasti? Mis teil juhtus?" küsis ema saapaid jalast võttes. 

"Ei. Kõik on suurepärane. Mul lihtsalt koolistress." 

"Otsa tupsuke, ma tõin sulle veidi söögipoolist. Muidu toitud ainult oma energiajoogist. See on tervisele nii kahjulik." Ja jälle hakkab see monoloog peale. Nagu Maria vähe seda mainiks. Ei. Tegelikult Maria väga palju ei ütlegi, et ma tervislikumalt toituks. Ta lihtsalt tuleb ja teeb mulle süüa. See on nii armas. 

"Ma ei viitsi kokata," pomisesin ja liikusin tagasi diivani poole. Viimasel ajal ei viitsigi ma mitte midagi. Väsimus ründab. Tahaksin vaid lamada ja mitte midagi teha. 

"Näe, võta see kahekümnene, vii Maria kuskile sööma," ütles ema mulle kahekümnekat ülatades ning võttis siis minu kõrval istet. 

"Tänks," vastasin ja panin raha lauale. 

Mu ema jumaldab Mariat. 

Mina jumaldan Mariat. 

Mu sõbrad jumaldavad Mariat. 

Maria- täiesti täiuslik. TÄIESTI FUCKING TÄIUSLIK! 

Mind aina häirib see täiuslikkus. See, et mu ema annab mulle vaid siis raha, kui on Mariale vaja tegelikult raha. See tundub imelik. Ma lihtsalt ei tunne enam tema armastust minu, vaid Maria vastu. See ajab närvi. 

Mida kuradi sitta ma ajan? Ma armastan Mariat, aga miks ma tunnen... 

Armukadedust? 

Tüdinemust sellest, et ta on nii täiuslik? 

Ta ise ütleb, et ükski inimene pole täiuslik, aga on ju. Aga on! 

Aga miks see mind siis nii imelikult närvi ajab? 

Äkki on ikkagi kool selles süüdi? 

"Ma ei vaja tegelikult raha," podisesin endale nina alla ja neelatasin, kuulsin, kuidas mu kõht kergest näljatundest häälitseb. 

"Mariale. Oh, ta on ikka nii armas sul. Mul nii hea meel sinu pärast."

KURAT! Ma ei talu seda enam!