Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

46- Maria

Terve mu koolinädal oli põrgu. Sellel nädalal käisin vaid kolmel päeval koolis ka. Mu mälu hakkis. See lihtsalt hakkis. 

Ma unustasin kõike. 

Ma ei unustanud Margot, mis oleks olnud kõige parem lahendus mulle, et saaksin temast üle. Aga ma unustasin lähiminevikus juhtunud asju. 

Ma just olin tulnud söögivahetunnist ja istusin klassi ning ma ei suutnud enam meenutada, mida ma sõin või kas üldse sõin. Mul tekkis hirm. Mul tekkis NII NII NII KURADI SUUR HIRM! 

Inglise keel- mu kõige raskem aine. Istusin klassis, tööleht ees ja ma ei suutnud sellele keskenduda. Kuigi ma oleks seda osanud, ei suutnud ma lihtsalt pastakat ka enam käes hoida. 

Tõusin püsti ja lahkusin sõnagi lausumata klassist, helistades emale, kes mulle järgi tuleks. 

"Püüa sellest üle olla. Sinu haridus ei pea selle pärast kannatama," ütles mu isa karmil toonil. 

"Seda on lihtsam öelda, kui teha," turtsusin vastu. 

Isa on loomulikult pahane, et koolist jälle poole päeva pealt ära tulin. 

"Kallis, palun saa aru, et Marial on praegu raske. Sa oled ise ka armunud olnud ja haiget saanud. Sa tead, mida ta tunneb," üritas ema kuidagi õigustada minu käitumist. 

"Ma läksin gümni vabatahtlikult sunniviisiliselt. Äkki ma ei tahagi üldsegi seal käia? Siis ma võingi lihtsalt ära tulla ja minna tööle!" läksin närvi. "Te lubasite, et ei torgi mu haridusse puutuvaid teemasid, kuna see on vabatahtlik ja ma olen täiskasvanu!" 

"Siis, kui pooleli jätad, ei saa sa head töökohta ja ei saa minna ülikooli," ütles isa, muutudes ka ise vihasemaks. 

"Kust kurat te üldse seda võtate, et ma seda tahan? Äkki ma ei tahagi kunagi minna "heale" töökohale või ülikooli? Äkki ma tahangi pesta elu lõpuni põrandaid või töötada tallis. Töö on töö!" hüüdsin. 

"Miks sa praegu karjud, ah?" käratas paps. "Ega meie pole süüdi, et ta su maha jättis!" 

"Vabandust, olen närvis," põrkasin üleolevalt vastu. 

Ma pole MITTE kunagi varem oma vanematega nii palju ja nii valjult riielnud. MITTE KUNAGI. 

"Kogu see maailm on sitt," pomisesin. 

"Mida sa ütlesid?" küsis ema, kes pliidil just tule alt keeras, kuna praekartulid said valmis. 

"Ma ei taha süüa," ütlesin tusaselt ja kadusin oma tuppa. 

Terve laupäevase päeva ma ei söönud midagi. Ma lihtsalt unustasin süüa. Aeg-ajalt tegi mu vend mulle teed ja tõi seda minu tuppa. 

Ma armastan oma venda nii palju!

Maria
Palun saame homme kokku. 

Margo
Ma ei saa homme. Mul plaanid. 

Maria
Mis plaanid?

Ta ei vastanud. 

Terve öö läbi vähkresin voodis ja nägin kummalisi unenägusid. Viimaks otsustasin, et ei magagi sel ööl. Vaatasin telefoni iga natukese aja tagant, aga ei olnud mitte mingit vastust. Mul hakkas seest keerama, mispärast jooksin vetsu ning üle VÄGA PIKA aja ma oksendasin. Oksendasin terve oma mao nii tühjaks, et sinna ei jäänud enam midagi. 

Kui mul veidi parem hakkas, panin endale ümber enda päevateki ning läksin õue. Lumi, mis päeval oli sula olnud, oli nüüd ära jäätunud. 

Mul oli tunne justkui päriselt surm seisaks mu selja taga. Ma ei teadnud, kas tunda hirmu või mitte. Ma lihtsalt otsustasin karjuda: "Mine ära! Jäta mind rahule!" 

Terve mets kajas vastu. 

Tuppa tagasi jõudes kirjutasin Aetile, keda viimasel ajal olen usaldama hakanud ja oma suhet temaga jagan, aga see suhtlus ajas mind veel rohkem närvi ja siis jooksis mul juhe kokku, kui nägin, et Margo märkis mu sõnumi nähtuks, aga ei vastanud. 

Mul tekkis tahtmine ära minna. Ma ei suuda siin toas üksi olla!

Liikusin alumisele korrusele ning kiikasin vanemate tuppa sisse. 

"Ema," ütlesin vaikselt, kuid ta ei kuulnud mind. 

Hakkasin mööda maja otsima taga autovõtmeid, kuid ei suutnud neid kuidagi leida. Selle peale ärkas mu vend üles. 

"Mida sa teed?" küsis ta uniselt. 

"Autovõtmeid otsin," vastasin ausalt. 

"Miks?" küsis tema. 

"Ma ei tea," ohkasin vaikselt ja kallistasin teda. 

"Kas sa teed tahad?" küsis ta minult küsimuse, mis mu enesetunde paremaks tegi. Mulle tekkisid silmadesse pisarad. Viskusin diivanile ning nutsin patja.