Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

38- Margo

Otsisisime Aetiga Mariat veel koridorist ning maja ümbert. Teised läksid juba keskväljakule, kus osad inimesed juba oma rakette lasid. 

"Lähme ka keskväljakule," ütles Aet. "Ju on ta seal." 

"Mine sina," ütlesin ning jooksin viiendale, et võtta oma telefon ja talle helistada. Minu õnnetuseks oli Maria telefon seal samas laua peal. 

Vajutasin telefoni ekraani särama, kust vaatasid mulle vastu sõnumid Kennetilt: Ma ootan sind.

Kennet tuli talle järgi? Siia? Tallinnast? Mis toimub? 

Otsisin enda messengerist välja Kenneti ning helistasin talle läbi messengeri. 

Poiss võttis vastu. "Kes sa oled?" Tema hääl oli selline, et ta on raudselt joonud, aga ma arvan, et ega ma isegi väga paremini ei kõla. 

"Kus Maria on?" küsisin. 

"Kust kurat ma tean? Kes sa enda arust oled selline?" kostus vastu mitte väga viisakas kõnepruuk. 

"Miks sa kirjutad talle "ma ootan sind"?" pärisin siis. 

"Mis see sinu asi?" pani ta kõne kinni. 

Viskasin oma telefoni vastu seina nii tugevasti, et selle ekraanile keskele tekkis suur mõra.

"Tra!" hüüdsin. Läksin siis keskväljakule. Mis mul muud üle jäi. Uue aastani olid jäänud vaid loetud minutid. 

"Margo, anna andeks," kuulsin enda selja tagant vaikset nutust piinatud lauset. 

"Maria!" hüüdsin ning kallistasin teda: "Anna andeks! Ma ei tea, mis minuga toimub!" 

Ta kallistas mind vastu. 

"Ma nii kartsin, et sinuga on midagi juhtunud," ütlesin vaikselt.

Rahvas hakkas lugema sekundeid kümnest üheni. Lõpuks kõlaski number üks. 

"Head uut aastat!" hüüdsin ma Mariale, kes vaikselt samaga vastas. Võtsin tal ümbert kinni ning suudlesin teda pea peale. "Ma armastan sind," sosistasin. "Ma ei annaks seda endale iial andeks, kui sulle haiget teeksin." 

"Sa juba tegid," sosistas tüdruk hiirvaikselt, mille peale haaret kõvemaks muutsin. 

"Siin te oletegi. Mõtlesime, et jäite kogu lõbust ilma," tuli Aet koos ülejäänud kambaga meie juurde. 

Maria oli vait, jälgis vaid õhku lendavaid rakette, neid justkui mõtteis üle lugedes. 

"Head uut aastat!" soovis Aet. 

"Head uut!" ütlesin mina, mille peale ka Maria head uut aastat soovis. 

"Kus sa olid, Maria?" küsis Aet. 

"Siin olin. Mõtlesin, kas kutsuda ema järgi või ei," pomises ta vaikselt. 

"Nii hädine," noris üks poistest. 

"Ole vait!" karjatasin mina. 

"Olgu, olgu, fine, rahu," tõstis too alandlikult käed üles. 

Pärast ilutulestikku liikusime tagasi toa poole. Jätkus täielik joomine. Maria võttis puhastusvahendi ning hakkas vanu joogiplekke puhastama. 

"Sa ei pea," ütlesin mina, üritades tema käest puhastusvahendit ja köögipaberit ära võtta. 

"Ma tahan," vastas tema. 

Võtsin siiski tema käest puhastusasjad ära ning lükkasin meist eemale, nagu need oleks tulirelvad ning vaatasin tüdrukule sügavalt otsa. Tema silmad olid tuhmid ning põskedel ära kuivanud pisarate randid. Ma ei kujuta ettegi, kui halvasti ta end minu pärast tunda võib. 

Liikusin talle vaikselt lähemale ning suudlesin teda suule, kuid üsna pea ta lõpetas selle. 

"Sul on joodiku maitse," pomises ta silmi pööritades, tõusis siis püsti ning läks voodile istuma, kus oli ka Aet ja Loora, kes omavahel vestlesid. 

Läksin Maria kõrvale. Tüdruk oli külm minu suhtes. 

"Ja siis ma ütlesin talle, et mingu perse, ma olen rohkem väärt!" rääkis Aet mingit juttu Loorale. 

"Ongi nii ju. Kuule, sa ei pea mingi mehe jalamatt olema," vastas Loora ning hakkas enda pikki blonde juukseid punupatsi punuma.