Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

6- Margo

7 kuud varem

Mu sees oli keeristorm. Nagu oleks keegi, kelle käsi on terasest nõelapadi, võtnud mu südamest kinni, seda pigistanud ning siis väänanud kuivaks nagu riideribala pärast pesu.

Mu peast käisid läbi mõtted. 

Koledad mõtted. 

Kõik oli justkui läbi. Kogu mu elu. Tüdruk, kellesse olin armunud, jättis mu valikuks number kaks ja tüdruk, keda armastasin, märkis ennast suhtesse facebookis. 

Ma armastan neid mõlemaid. No enam mitte. Nüüd vaid ühte, sest see, kes ütleb sulle otse näkku: mulle meeldib üks teine poiss rohkem kui sina. Kui tema mind ei taha, siis valin sinu, on raske kedagi sellist armastada. Olin vaid tagavara variant. 

Istusin koos sõpradega lõkke ääres. Nad ei olnud juba tükk aega minust välja teinud, aga ega ma seda väga ei tahtnudki. Olin oma mõtetes. 

Mu paremas käes oli viinapudel ning vasemas e-sigaret. Nägin välja nagu tõeline paadialune. 

Korraga tõusin püsti ning tundsin, kuidas jalad kohe-kohe sunnivad mind uuesti istuma tagasi plastikust aiatoolile, kuna nad ei suuda mind kanda pea ebaproduktiivse funktsioneerimise tõttu, mida põhjustab ilmselgelt liigne alkoholi kogus mu noores süütus kehas. 

"Ma lähen ropsima," ütlesin sõpradele, kes midagi arusaamatut selle peale vastu ütlesid. 

Tegelikult ei olnud mul süda paha. Mul ei hakka liigsest alkoholist paha. 

Mul olid hoopis teised plaanid. 

Liikusin maja poole. Mul oli kindel plaan. 

Kindel plaan lõpetada enda elu siin ja praegu. 

Koperdasin kuidagi moodi tuppa. Palkidest seinad olid suurimaks abiks mind püsti hoidma. Võtsin jalanõud jalast, sättides need korralikult üksteise kõrvale ning liikusin elutuppa. 

Asetasin lauale pudeli ja e-sigareti, liikudes seejärel köögisahtlite poole, hakates nendes tuhnima, otsides nuga. 

Kui noa olin üles leidnud, võtsin laualt uuesti sigareti ning pudeli ja läksin sokkis välja. 

"Ou, ou, ou, mida sa teed?" päris e-sigareti omanik, mind kinni peatades, üritades nuga mu käest ära võtta. 

"Ma lõikan sellega grillimiseks liha," valetasin, ise tundes, kuidas jalad enam mind kanda ei suuda. Need surisesid all ning lauda karjusid: "ME EI SUUDA!"

"Meil ei ole liha, anna see siia, mine maga natuke," võttis ta mu käest noa, mille peale puhusin talle näkku ühe suure pahvaka tossu. 

"Ma ei taha magada," pomisesin, kukkudes lillepeenrasse. 

"Tule, räägime, mis sul mureks," aitas sõber mind püsti, viies mind maja seina juures asetsevale pingile istuma. 

"Kõik on nii pekkis," pomisesin vaikselt, pead kätele toetades. 

"Mis täpsemalt?" uuris tema. 

"Lisell on nagu mulle ema eest. Ise ei tea tuhkagi," kaeblesin mina. 

"No räägi kõik südamelt ära. Hakkab kergem."

"Ta esiteks vingub kogu aeg, et ma joon liiga palju, aga see, et ma joon praegu on tema süü. Ma tunnen end kuidagi nii tupikus. Ja ma olen ka pahane iseenda peale. Ma raiskasin oma aja mõttetult Liselli peale ja sain alles nüüd aru, et päriselt armastan hoopis kedagi teist. Ma olin talle valmis iga hetk kirjutama ja kutsuma välja. Tead. See viimane Tallinna minek, ma tahtsin teda kaasa kutsuda, aga see tundus imelik. Ei räägi mingi pool aastat ja siis kutsun välja. Mingi imelik olen. Nüüd on ta suhtes! Suhtes! Ma isegi ei tea kellega."

"See pole ju ometi põhjus end ära tappa. Ja kaine peaga sa seda ei teeks. Teeme nii, et homme mõtled selle kõige üle veel." 

"Mis siin sünnib?" uuris Aet, kes oli ka mind otsima tulnud. 

"Midagi," pomisesin ja üritasin püsti tõusta.