Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)

9. Margo

Seisin Selveri kõrval ukse ees nagu totakas vahtimas kümnes eri suunas, ega ometi ei paista kuskilt tuttavat nägu.

Mattis
Täna siis kell 6 sinu pool?

Margo
Jap. Ave tuleb ja üks Türi tüdruk ka. Saad Ave sebida.

Mattis
Ei no mind huvitab see Türi tüdruk rohkem.

Margo
Ou kuule, temast hoia küll oma küüned eemale. Tema on minu jagu.

Mattis
Oi, oi. Hea küll, mees.

Vaatasin kella- 15.55.

No nüüd ta peab juba jõudma.

Ja sealt ta tuli, pikad blondid juuksed lehvimas, nina topitud paksu musta salli sisse, käed taskus.

Kui tüdruk minuni jõudis võttis ta käed taskutest välja, mis andis mulle julguse teda hetkeks emmata.

"Mis teeme?" küsis ta vaikselt ja surud käed taas taskutesse.

"Läheks varemete juurde jalutama?" pakkusin mina.

"Hästi," tõi ta oma naeratuse salli varjust nähtavale.

Kõndisime mitu minutit vaikuses. Lehtedest paljad puuoksad ilutsemas meie peade kohal, tõusime trepist üles mäe peale, kust ilmus ka varemetes Vallitorn nähtavale.

"Ma olen siin nii palju võistlemas käinud," sõnas Maria vaikselt ning lõi varbaga ühe väikese kivi paekividega kaetud teelt mööda mäenõlva alla.

"Mis võistlustel?" uurisin, et olla rohkem tema hobidest ja huvidest teadlik.

"Jooksu," vastas tema. "Kas sa pead viisi?"

Tema küsimus pani mind kohkuma. "Ei," pomisesin ehmunult.

"Okey. Ma vist küsisin seda, aga tahtsin olla kindel kas vastus oli eitav," põhjendas ta oma uudishimu.

"See on tegelikult veider, sest kõik mu peres peavad natukenegi viisi ja mina mitte üks raas," muigasin endamisi.

"Kas sa reisid palju?" uuris tüdruk edasi.

"Viimasel ajal, jah," vastasin arglikult naeratades.

"Miks just viimasel ajal?" päris ta edasi, millega ta pani mind veidi imelikku olukorda.

"Miks sind see huvitab?" küsisin vastu. "Kus sa reisimas oled käinud? Kus sa viimati käisid?" üritasin Maria tähelepanu endalt kõrvale juhtida, endalegi arusaamatul põhjusel.

Istusime kiikedele, mis mänguväljakul Vallitorni kõrval olid.

"Viimati käisin vist Soomes," vastas ta endale jalgadega veidi hoogu tehes.

"Mis on kõige kaugem koht, kus käinud oled?" püsisin mina oma kiigega paigal, lihtsalt selle peal istudes.

"Ameerikas," vastas ta. "San Franciscos."

"Ohsaa," lipsas mu huulte vahelt välja.

Mul oli veidi piinlik. Kui mina olen käinud Prantsusmaal ja Inglismaal, mis on jäänud kõige kaugemateks kohtadeks, siis tema on käinud lausa Ameerikas.

"Tohin ma komplimenti teha?" küsisin vaikselt, kui olin kiikuvat Mariat juba mõnda aega jälginud.

"Jah," vastas tema, peatades oma hoo, jäädes mind oma siniste silmadega jõllitama.

Võtsin kokku oma julguse.

"Mulle meeldib, kui kiikudes su juuksed lehvivad," ütlesin tasa, kuigi üritasin jätta julge alfaisase mulje, kukkus see välja nagu oleksin mingi tavaline omega.

Tüdruku suunurgad tõusid ning tema silmadesse tekkis eriline sära.

"Tohib ma avaldan ühe saladuse sulle?" küsis ta vaikselt.

"Tohib," noogutasin peaga ja kaldusin talle lähemale.

"Ah, vahet ei ole, ma räägin kunagi hiljem," muutis ta äkitselt meelt.

"Räägi ikkagi," nõudsin mina.

"Sa peaks mind hulluks," pööritas ta silmi.

"Ei pea," kinnitasin talle.

"Kas sa usud päriselt Jumalat?" küsis ta äkitselt.

"Jah, ma usun," vastasin kõhklevalt, et mitte kuidagi imelik paista.

"Aga hingi või ingleid või vaime?"

"Hingi ehk," neelatasin.

"Aga eelmist elu ja uut elu?"

"Võib-olla. Ma ju ei tea."

"Kui ma sinuga esimest korda kohtusin ja kui me kätt surusime, oli mul tunne nagu teaksin sind kuskilt juba pikka aega. Nagu oleksid mulle keegi lähedane, aga samas ma tean, et me pole varem kohtunud," rääkis Maria tasasel häälel.

"Ma olen seda sama mõelnud, aga ma ei tea, kuidas ja kas üldse peaksin seda lahti seletama."