Jõudsin koju. Tegin veidi pikema jalutuskäigu, et jõuda selgusele, mis just juhtus. Mul polnud see plaanis, aga ometi ma seda tegin. Jätsin maha parima õnne, mis mul kunagi on olnud, ja sealjuures ainsa õnne, mis mul kunagi üldse eksisteerinud on.
Ta ei taha mind enam kunagi näha. Ta minestas. Ta minestas minu sõnade peale. Ta ei pidanud pingele vastu.
Aga ma ei pidanud ka...
Ma ei tea isegi, miks seda tegin...
Ma lihtsalt pole loodud temaga. See pole õige. Ma tahan olla üksi ja jääda üksi.
Ema helistas mulle jälle. Ta oli juba teinud seitse vastamata kõne.
Kuulsin koputust uksel. Kui selle avasin, seisis seal Maria.
"Ma tahan oma korterivõtmeid tagasi. Tõin sinu omad," pomises ta vaikselt mulle võtmeid ulatades.
"Olgu," vastasin vaid ning otsisin tema võtmed välja.
"Ma nõuan, et sa mõtleksid põhjuse välja. Ma pole nii odav, et ilma põhjuseta sa mu maha saaks jätta. Su ema oli ka väga mures. Mu ema helistas talle," lausus Maria. "Kas me saame vähemalt sõpradeks jääda?"
Noogutasin. "Saame."
"Kas sa aitad mul sellest üle saada?"
Noogutasin taas ja andsin talle võtmed, mille peale ta mind kallistas.
Kui ta lahkus. Ei saanud ma aru, mis minuga toimub. Kõik juhtus nii kiiresti. Tahtsin vaid üksi olla.
Maria ja mu ema on sarnased. Nad hakkavad ALATI PÕHJUSEID nõudma.
Aga mis siis, kui kõige põhjus ongi mina?
YOU ARE READING
Minu tähed ja kõik 😍 ✅ (Minu 13 astet 2)
Teen Fiction"Kust tulevad nii imelised sõnad?" "Suust." "Kust need suhu saavad?" "Südamest." Keegi ei oleks oodanud sellist algust ega lõppu. Huumorit, pisaraid ja ootamatuseid täis armastuslugu. - Kalliskivi ei saa lihvida ilma hõõrumiseta. -- NB! Raamat sisal...
