Mafia Boy [VALMIS😍😁]

2.osa

Emily
***
Kõnnin juba tunde...otsides teed välja siit. Hoian käsi rusikas, sest nii on soojem. Silmapiiril on ainult mets. Puhub hiliskevadine jahe tuul.
Olen väsinud ja istun suure kuuse juures olevale pehmele samblikule, selg vastu puud. Tõmban põlved lähemale ja panen käed ümber jalgade. Nii on soojem.
Vaatan üles toetades peaga vastu puud. Läbi oksade on näha natuke taevast. Hakkab juba hämaraks minema. Olen lootust kaotamas. Olen väsinud ja hirmul. Ma kardan jääda ööseks metsa.
Põselt jookseb alla üks pisar, seejärel teine. Värisen külmast ja hirmust jääda siia ööseks.

***
Ärkan üles hääle peale. Keegi seisab mu ees. Liiga hele on.
Mõned hetked hiljem, kui olen harjund valgusega vaatan alt aeglaselt üles. Seal seisab üks viiekümmnendates aastates mees. Tal on jahipüss. Tal on sügavad silmad.
Kuulen haukumist ja minu sülle jookseb üks väike taksikoer.
Näen, et mees ulatab minupoole käe. Haaran sellest ja tulen püsti."Tere", ütlen ma ja vaadates ümrust. "Tere", vastab mees." Ma jäin vist siia magama, ma olen eksinud.. Kas te saate mind aidata??", küsin kareda häälega mehelt. Sain aru, et olin hääle öösel ära külmetanud. Sain mehelt vastuseks väikese noogutuse ja käeviipe, et ma temaga kaasa läheksin.
Sain aru, et mees ei ole väga jutukas ja sellepärast ma ei üritanudki tee peal juttu alustada.
Umbes viie minuti pärast olime me jõudnud suure majani. See tundus olevat metsa majake, aga palju uhkem ja suurem.

Kõndisin mehe järel majja.
Sain aru, et mees tegeleb jahindusega. Sellest ka need loomatopised ja pildid seinte peal.
Maja tundus seest avaram, kui väljast. Me liikusime mööda koridore suure ilusa toani. Seal oli väga hubane.
Suur telekas, kamin, diivan. Selle toa tegid eriliseks detailid, mis ühendasid kogu maja tubade sisustust.
"Vabandust, ma ei ole end tutvustanud.. Minu nimi on Daniel", ütles mees mulle samalajal istet pakkudes.
" Minu nimi on Emily", ütlesin ma vaikselt pilgu maha suunates. Tavaliselt sõprade juures ma pole arglik, aga sellised olukorrad muudavad mind selliseks.
"Kas ma saan siit helistada oma vanematele, et nad mulle järgi tuleksid?", küsisin mina, aga seekord natuke julgemalt ja hallika habemega mehele silma vaadates.
" Jaa, ikka", lausus mees pehmel- madalal häälel, mulle samalajal telefoni ulatades. Võtsin telefoni tänuliku naeratusega vastu ja hakkasin valima oma ema numbrit.
Peale mõnda minutit oli minu ja mu ema telefoni kõne läbi ja ta oli teel siiapoole. Ma tundsin suurt kergendust, et saan minna tagasi koju, magada oma soojas voodis ja juua kuuma teed.
See mees oleks nagu mu mõtteid lugenud, ta ulatas mulle aurava tee. Lõhnast oli aru saada, et see oli maasika tee. Ma võtsin tassi vastu ja tänasin meest sõbraliku sooja noogutusega.
Vaatasin telekat ja jõin oma teed, kui kuulsin ukse avamisel tekkivat heli. Keegi tuli sisse. Daniel läks vastu ja oli kuulda, et tulnud oli mingi mees. Häälest oli aru saada.
Ma olin oma teest jõudnud võtta veel paar väikest lonksu kui kuulsin lähenevaid samme. Ruumi sisenes Daniel ja mingi noormees. Ta tundus olevat paar aastat minust vanem. Ta nägi väga hot välja. Ei ma ei tohi teda sellise pilguga vaadata. Ei Emily.
Ma jõudsin pidada oma mõtetes endaga väikse dialoogi, kui juba ta oli minu ees ja me surusime kätt.
"Tere", ütles ta rahulikult.
" Tere," ütlesin ma häbelikult ja taas oma pilku maha suunates.
"Ta on natuke häbelik", ütles Daniel naeratades ja suundus tühjade tassidega köögi poole.
" Tere, mina olen Justin", ütles ta, ise samalajal mu kõrvale istudes.
"Tere, ma olen..." hakkasin oma nime ütlema, kui ühtäkki tuli uksele koputus. Arvasin, et see võib olla ema ja läksin ust avama. Mul oli õigus, see oligi mu ema. Ma kallistasin teda nii kõvasti kui ma suutsin.
Vahepeal oli juba koridori jõudnud Daniel ja Justin. Tutvustasin oma emale neid mõlemaid ja ta tänas neid südamest.
Autos päris emps metsas magamise kohta ja ära eksimise kohta kõike. Me mõlemad olime rõõmsad, et minuga midagi hullemat ei jutunud ja pääsesin vaid kerge ehmatusega.
Kodus ootas mind mu vend Liam. Ta oli toonud poest kooki, et tähistada seda, et minuga midagi hullemat ei juhtunud. Me istusime Ema ja Liamiga laua taha ja sõime kooki.
Me vestlesime emaga minu ära jooksmise teemal. Jah, ma jooksin kodust ära.. Ja kahjuks ka eksisin sellepärast metsas ära.
Peale koogi söömist pöördusin ma ülevale korrusele enda tuppa.
Esimese asjana vahetasin ma ära riided, need olid metsas magades natuke mustaks saanud. Ma viskasin selga mugava tumepunase kampsuni ja mustad retuusid.

Viskasin end voodile pikali ja avasin läpaka. Tegin lahti enda ja Jessica (mu parima sõbra) chati.

*chat*
Emily: tsau
Jessica: tsaaaauuuuuuu, apikeeeennnneee kuss saaa oleeedddd??
Emily: ära muretse, ma kodus elus ja terve
Jessica: ma nii muretsesin,....kus sa oliiid??? Ma isegi nutsiinn!!! Ma nii õnnelik !!!
Emily: tänx et muretsesid.....
Jessica: nii räägi nüüd.....

***
Rääkisin talle kogu loo ära.
Kell oli saanud juba kümme ja ma olin terve selle aja telekast filme vaadanud. Nii hea on oma kodus, oma pehme teki all olla. Mul läks kõht tühjaks ja ma suundusin alla korrusele kööki, et midagi süüa võtta. Ema seisis toolil ja otsis midagi ülevalt kapist. Peagi ta haaras sealt mingi karbi ja ronis alla.
"Kas sa lähed homme kooli, kullake?" lausus ema ja üllatus kui ma tegin imestunud nägu. "Mul ei olnud meeleski, et homme kool on!" ütlesin ma. "Kullake, kui sa soovid siis sa võid koju jääda", ütles emps samalajal kapi ust sulgedes." Ei, homme on reede ja kooli lõpp on, ma ei taha asjadest maha jääda. Minuga on kõik korras."
"Oled kindel?", küsis emps samalajal kraanist tassi vett lastes. Ma vastasin noogutusega ja liikusin külmiku juurde. Ma ei leidnud sealt midagi mille järgi mul isu oleks, seega haarasin laualt vaagnast banaani ja läksin oma tuppa. Ups, ma olin tuppa jõudes banaani jõudnud juba ära süüa. Nujah, seda juhtub alati. Vaatasin kirjutus laua all olevat prügikasti, aga see oli täis.
Ohkasin ja kõndisin banaani koortega kõrvaltuppa, ehk siis mu venna Liami tuppa. Ta lamas voodis, käes pult ja vaatas telekat. Ma läksin ilma midagi ütlemata tema prügikasti juurde ja viskasin koored sinna. Liam vaatas küll küsiva näoga mind terve see aeg, aga ma ei kavatsenudki vastata ja marssisin tagasi oma tuppa. Avasin telefoni ja vaatasin mis meil koduseks tööks jäeti. Hingasin kergendatult, kui nägin koduste tööde nimekirjas vaid eesti keele ühte töövihiku ülesannet.
Avasin eta töövihiku ja otsisin vastava ülesande. See oli kerge ja ma tegin selle ära loetud sekunditega. Seal pidi ristikestega mingeid vastuseid õigeks ja valeks märkima.
Panin hommseks kotti kokku. Viskasin selga mugavad lühkarid ja löhvaka särgi. Ma kasutasin neid riideid tudu riietena.
Klõpsisin küll telekas kanaleid, aga midagi huvitavat ei leidnud. Vajutasin teleka puldist kinni ja sulgesin silmad. Veel mõnda aega ei suutnud ma magama jääda. Minupuhul on tavaline see et muidu ma olen väsinud, aga kui magama lähen siis kaob väsimus nagu ma ei tea mis. See on tüütu.
Mu mõtted rändasid ka Justinile. Ma ei saanud aru miks. Ta oli mulle kuidagi silma jäänud. Mitte halvas mõttes. Mõldes tema ilusatele sügavatele pruunidele silmadele, tekkis mu suule naeratus. Ei no tore, ma naeratan enda ette nagu loll.
Lõpuks, siiski jäin ma magama...

**********

Ma nii nii loodan, et teile meeldis mu uus osa. See on mu teine raamat Wattpadis, niiet ma ei ole eriti osav. Kui meeldis võite voteda. Ma olen alati väga väga väga tänulik.
Alati olete ka teretulnud kommenteerima, mida ma võiks muuta või mis teile kõige rohkem meeldis\ei meeldinud.
VABANDAN ka kirjavigade eest.
PS: kas ma peaks vähem\rohkem pilte kasutama?