Mafia Boy [VALMIS😍😁]

49.osa

Eelmises osas:

Võtsin ühe maha kukkunud killu enda kätte ja vaatasin seda kui ka oma kätt kordamööda...

Jätk:

"Kallis, kuidas sa end tunned?", oli küsimus, mida ma silmi avades kuulsin.
Vaatasin ruumis ringi, püüdes aru saada mis on juhtunud. Minu voodi kõrval istus mu isa Roddy, kelle nägemine ka nüüd mind natuke ehmatama pani, kuna ma polnud harjunud mõttega, et ta elus on.
Olin samas toas, kus mind ja Jacksonit hoiti, mis pani mind kergendatult ohkama, kuna haiglaid ma hakkasin juba vihkama. Valetan. Vihkasin juba ammu.
Suunasin pilgu ehmatusega oma käele, mis oli randmest saati üleni sidemes.
" kas,...ega ma..."kokutasin ma kätt ja isa kordamööda vaadates.
"Ei, sa küll plaanisid veenid läbi lõigata, aga sa minestasid õnneks enne, kui sa seda teha jõudsid." ütles paps mulle otsaette musi surudes.
"Aga, mis mu käega siis on??", küsisin ma liigutades näppe ja tundes kohati teravat valu.
" sa lõid vannitoa peegli katki ja hiljem ka toetasid käega klaasikildudesse... Selle jõu oled sa ilmselgelt minult saanud", naeris isa, võttes mu teise käe ja surudes sinna musi. Isa, kes suudab ka halvimatel hetkedel mu tuju parandada.
"Kus Jackson on?", küsisin ma istuli tõustes ja enda taga patju sättides.
" ta läks sööma, aga ma kutsun ta..", ütles isa hakates haarama juba raadiosaatjat.
"Ei..pole vaja.. Ma otsin ta ise ülesse", ütlesin ma ettevaatlikult voodist tõustes.
" kas oled kindel, et suudad kõndida?", küsis isa murelikult, mind ühe käega toetades.
"Ja, ma saan hakkama, selle jõu olen ma ju pärinud sinult", ütlesin ma papsile naeratades ja ukse poole kõndides.

Kõndisin trepist esimesele korrusele ja seisatasin korraks, et kuulda kust poolt kostus hääli.

" tere, kas saan aidata?", küsis mees, kes varasemalt oli mind ja Jacksonit autoga jälitanud.
"Ma olen üpriski kindel, et ma ei põrka sinuga koguaeg kokku juhuslikult.. Kas mu isa saatis sind?", küsisin ma muiates, nooremapoolselt mehelt.
" Okei, saidki saladuse teada", ütles mees naljatledes ja punastas veidi.
"Mina olen Tony" ulatas mees end tutvustades välja käe, millest pidin kinni haarama vasaku käega, kuna parem oli ju katki.
"Emily", ütlesin ma naratades ja kõndides tundmatus suunas edasi.
" kas ma tohiksin küsida, mida või keda sa otsid?", küsis mees.
" kööki, või no Jacksonit, sest Jackson pidi söömas olema", ütlesin ma Tony poole pöörates.
"Siis sa tegelikult lähed vales suunas, sest köök on seal", ütles Tony, osutades vasakule.
"Aitäh", ütlesin ma punastades ja muutsin suunda.

" ma olin väga imestunud, kui sain teada, et Robbyl on tütar, kõik olid", ütles mees minuga kaasa kõndides.
"Ega, ma isegi ei teadnud, et mu isa elus on", ütlesin ma ohates.
" Sa tead, et su isa tahtis sulle ainult parimat. See kogu maffia värk, see erineb vägagi normaalsest elust. Sa pead elama pidevalt ohus", rääkis mees, mis pani mind seisma.
"Ma ei süüdistagi selles kõiges oma isa, vaid oma ema. Ma tean suurepäraselt mida tähendab olla osa maffiast... Kuna.. Mu poiss..", ütlesin ma enda juttu poole pealt katkestades ja edasi kõndies.
See lõi vägagi terava noaga hoobi mulle südamesse. " mu poiss", seda ei ole enam.. Ja ma ei usu, et on kunagi olnud..

"Emilyy, sa ärkasiiid", ütles Jackson, kui oli mind näinud ja jättis söömise pooleni, tormates koheselt minujuurde.
" ja, ja rahu.. Minuga on kõik korras", ütlesin ma püüdes Jacksoni karukallistusest vabaneda.
"Näe, tema on Tony..",ütlesin ma Jacksonile Tonyt tutvustades.
".. Ja tema on sinu poiss.", ütles Tony Jacksonile viidates.
Ma vaatasin Jacksonile otsa ja siis uuesti Tonyle.
" minu poiss?" küsisin ma kulm kortsus Tonyt vaadates.
"See maffia kutt..", ütles Tony samuti nüüd segaduses olevalt.
"Eiei, sa said valesti aru.. Mitte tema", ütlesin ma punastades ja kurvalt maha vaadates.
"Sa tead rohkem maffia kutte?", päris Tony.
" okei, aitab nüüd...sa näed, et see rikub ta tuju ära", segas Jackson vahele, jõllitades Tonyt kurjema pilguga.
"Eiei pole midagi.." ütlesin ma plaanides siiski vastata.
"Ei pole vaja", ütles Tony naeratades.
" okei", vastasin ma lühidalt, istudes köögisaare juures olevale toolile.
***
Pärast söömist ja pesus käiku ei tundnud ma end sugugi paremini. Ma olin lootnud, et söögi sisse õgimine või kuum vesi mööda mu keha alla jooksmas, muudaks midagi..muudaks mu tuju paremaks. Aga ei..lootus on lollide lohutus.
Alles olid jäänud kõik tunded. Kõik mu katkine süda, või õigemini tükid, mis sellest veel järel oli.
Iga kild, mis mu südamest puudu oli, tegi nii kohutavalt valu.