Mafia Boy [VALMIS😍😁]

80.osa

Jätk:

Oli kätte jõudnud  seitsmes päev saarel.

Iga hetkega venisid minutid aeglasemalt.

Istusin saare kõige idapoolsemal küljel, käes vana tolmunud kompass, mille olin majast enne väljumist kaasa haaranud.
Silmad täis lootust, vaatasin ma kaugustesse, silmapiiril vaid sillerdav lõpmatus, mille õrnu laineid ma käega katsuda sain.

Olin ärganud täna võpatades, kui välisuks pauguga sulgus. Alan oli lahkunud majast. Ilmselt ka saarelt, kuna ma  polnud teda ringi kõndides märganud.
Ma kardsin.
Üksindust.

Tõustes püsti et majja tagasi minna lõi mu kõhtu äkiline valu, mis justkui kõik mu hirmud korraga kohale tõi.
Peale hetke seisatust hoidsin ma kõhust kinni, kiirendades sammu majani.
Siiski pidin ma mitmeid kordi veelgi peatuma, hakates sügavalt sisse ja välja hingama..

Ma palusin südamest et ma ei hakkaks praegu sünnitama, kuna ma kardsin enda lapse ja ka iseenda pärast.

Uus valu oli ebanormaalselt kannatamatu, mistõttu ma valust põlvili langesin.
Ma pidin end kokkuvõtma ja majja jõudma, kuna majas saaksin ma teha midagigi paremaks, juhuks, kui ma ikkagi sünnitan.

Paraku oli maa muutunud suureks magnetiks mis mind jalgele tõusta ei lubanud. Mõttest säilitada rahu, ei tulnud enam midagi välja, sest eneselegi märkamata voolasid mu silmist pisarad ja ma olin juba paanikas.

Otsustasin siiski mitte veel allaanda ja liikusin aeglaselt kuid sihikindlalt mööda maad edasi, mu kõrvu kriipimas mu omaenda valuoiged, mis üle saare kostusid.

Üüratu aeg hiljem ma olin jõudnud ukseni, mille linki ma meeleheidlikult kätte püüdsin saada. Saavutades eesmärgi püüdsin ma majja sisenedes mööbli toel ikkagi jalgele tõusta, liikudes nii vannini ja pannes selle täituma sooja veega.

Nagu tavaline esmast korda rase naine, olin ma Jessicaga koos ära vaadanud mitmed videod sünnitustest, mis kaasas ka video sünnitusest kodustes tingimustes. Kui varem olin ma Jessica ja videote vaatamise üle vingunud, siis hetkel ei suutnud ma olla tänulikum, kuna ma teadsin enamvähem milliseid asju selleks vaja on.
Siiski paanika minus kasvas iga hetkega, kui mu pähe tungisid mõtted sellest et ma pean sünnitamisega ihuüksi hakkama saama. Samuti ei suutnud ma kuidagi aksepteerida seda, et Justinit minu kõrval ei olnud.

Paanika ei muutnud minu olukorda kuidagi paremaks. Hoopis vastupidiselt, nüüd ma ei nutnud vaid valust vaid lihtsalt tänu haiget tegevatele mõtetele.
-----

"Emily", ütles Alan kelle ruumi sisenemist polnud ma oma valju nutmise tõttu kuulnud.

Ma ei vaevunud end tema poole pöörama ja silmad nutmise vahelt tema vaatamiseks avama, vaid kohe kui ta mu kõrvale oli jõudnud haarasin ma ta tugevasse kallistusse.
Ma olin õnnelik, et ma polnud enam üksi.
Siiski oli ta mu poolvend.

Nutsin nii seal vanni kõrval tema embuses mõne minuti, kui ma lõpuks püsti tõusma hakkasin ja ka ühtlaselt oma silmad avasin.

See polnud Alan.

See oli John, kes mulle otsa vaadates õrnalt  naeratas. Siiski sain ma tema pilgust aru, et ma ei ütleks midagi mis reedaks et ma teda tean. Seega eemaldusin ma embudest, teeseldes ehmatust kui ma end võõra mehe kätevahelt avastanud olin.
***(kui te ei mäleta kes on John, siis vastuse leiad 32.osast)***

"Kes on see mees?", küsisin ma istudes vanni äärele ja vaadates otsa ukselävel seisvale Alanile.

"Ta on niiöelda ämmaemand", ütles Alan naljatledes, kuid tema pilgus oli vaid mure, kui ta mu ette kükitas ja mulle otsa vaatas.