Mafia Boy [VALMIS😍😁]

83.osa

Eelmises osas:

Olin liiga nõrk, et taluda lõpmatust piina, mida keegi kõrgem minu õlgadele surus.

Liiga liiga nõrk.

Jackson sulges silmad.

Jätk:

Maandusime helikopteriga kõige ookeani poolsema haigla katuseplatvormil, kust meid kiiruga spetsiaalsetesse ruumidesse viidi. Õigemini viidi Jackson, sest mind ja Justinit oldi kõige räigema piinamisvõttega lihtsalt tühja valgesse koridori jäetud. Ootama. Vastuseid et kõik saab korda. PEAB saama korda.
Ma kuulsin oma südame paanilist tuksumist kui ma pea nutust niisketelt kätelt ära võtsin ja teisel pool seina istuva Justini kõrvale läksin.. ta nuttis.
Ma polnud iial näinud teda nii nutmas. Ma olin õnnelik et ma polnud, sest praegusel hetkel tundsin ma veel suuremat valu, nähes teda sellisena. Samuti ei saanud ma eirata fakti, et ta oli nii pidanud kannatama kaua. Arvates, et meie beebiga olime surnud.

Tundsin end katastroofina, sest olin pannud muidu varasemalt rõõmsa poisi nutma nii nagu seda polnud keegi kunagi varem teinud. Ma olin elav katastroof, kes tõmbas ligi õnnetusi, purustades enda ümbert kõike ja kõiki.

"Ma olen elus. Ma olen siin. Me oleme jälle koos ja kõik peab minema paremaks", ütlesin ma ta torso ümber käed pannes ja laususin
sõnu, mille muidu ütlemiseks ma vajadust ei näinud. Seekord oli asi teisiti. Seekord ei piisanud vaid tundeid selgitavatest žestidest. Seekord oli poiss mu käte vahel arvanud, et ma olin surnud. Seda liiga kaua, et panna teda ühe hetkega uskuma teisiti. Ma nägin kuidas ta kartis, et see oli vaid uni, kui asi puudutas minu elus olemist. Ma nägin kuidas ta soovis et see oleks uni, kui asi puudutas Jacksonit ja tema praegust olukorda.

"Me ei tohi unustada, et meie beebi on märk sellest, et kõik läheb paremaks. Ta on ingel", ütlesin ma summutades Justini nuuksed loetud sekunditega. Ta vaatas mind suul õrnalt kumav naeratus, kuid silmad täis tapvat valu.

"Kus on meie laps? Meie printsess?", küsis ta hoides mu käest kramplikult kinni. Kartes et nüüd on see hetk kui uni saab läbi ja ma kaon. 

"Ta on printsess", ütlesin ma itsitades, kuna olin üllatunud, et sõltumata olukorrast ta teadis et sündinud laps oli tüdruk. "Alan hoolitseb ta eest", ütlesin ma vaikselt. Sellele  saabus reageering mida ma enne sõnade välja ütlemist olin oodanud.

Justin tõusis püsti ja vaatas silmad täis küsimusi ja paanikat mind.
"Alan???",ütles ta hingetult. "MEIE LAPS ON JÕHKARDI KÄES KES TEID RÖÖVIS?", küsis ta võttes pea valust kätevahele nagu oleks see iga hetk plahvatamas.

"Enam pole aeg paanikaks. Uut paanikat pole juurde vaja seega palun istu. Rahune. Ja ma räägin sulle kõigest!", oli mu peamine eesmärk tema mõtted õigele teele viia. Ta hingas sügavalt, ta siiski ju teadis, et kui ma Alanit poleks usaldanud poleks ma mingi maailma hinna eest oma last sellele inimesele andnud.
"Alan on mu poolvend…"-
rääkisin ma kõigest millest rääkida oli. Olin saanud teada, et Jackson oli seda kõike Justini eest varjanud. Kuna Justin oli hakanud midagi kahtlustama oli ta jälgiajanud ja jõudnud inimeseni üsna kiiresti,kes Jacksonile võltsitud passi müüsi. Tänu sellele sai ta ka teada minu asukoha. Ma olin näinud küllaltki palju vaeva, et kõik see detailselt Justinile ära rääkida. Ta ei avaldanud mulle oma arvamust, tal oli vaja aega et olukorda oma perspektiivist hinnata, mistõttu ta püüdis minu otsuses 'jätta laps Alani kätte', mind usaldada.
Ma olin talle üüratult tänulik selle eest.

----
Olime maganud Justiniga haigla koridori põrandal, kuna me mõlemad teadsime et ei suuda lahkuda haiglast, enne kui me ei tea mis olukorras on Jackson.
Mõni aeg hiljem kui meie haigla olime jõudnud ja siin nii öelda kohad põrandal sisse seadnud, saabusid ka teised poisid haigla.
Samuti ka Alan beebiga.