Mafia Boy [VALMIS😍😁]

50.osa

Eelmises osas:

Istusin pea vastu autoklaasi ning naersin võidurõõmsalt, kuni märkasin kiirtoidu koha kõrval seismas meest, kes autot jõllitas,  vaadates autole järgi, kui me parklast lahkusime. Mees musta kampsuniga, mille kapuuts üle pea tõmmatud.
Naeratus oli hetkega mu suult pühitud.
Üle mu selja jooksid külmajudinad, mis panid mu veelkord end nii upitama, et ma seal seisvat inimest näeksin.
Nägin hetke veel osa selle inimese näost, kuni see mu vaateväljast kadus. Õigemini nägin ma väga vähe, kuna ta oli kapuutsiga suutnud varjata enamus osa oma näost.
Siiski, oli midagi mis mulle rahu ei andnud.
Oli see äratundmine, või puhas hirm..polnud ma sugugi kindel.

Jätk:
..Jackson peatas auto kõige jubedamal tänaval selles linnas.
"mida me siin teeme..?." küsisin ma kulm kortsus ümbrust vaadates.
"Tule.." ütles Jackson autost väljudes ja avades mulle ukse. Samuti võttis ta autost kaasa kotti toiduga ning ka munad.
"Oota, kuhu me lähme..mida sa nende munadega teed??", küsisin ma stoppama jäädes ja Jacksonit ja pahna, mis meil kaasas oli kordamööda jälgides.
" Ma luban, et see saab lõbus olema..sa tahtsid ju vabadust.", ütles Jackson haarates mu käest ja joostes läbi kitsa tänava ühe majadevahelise tupiku poole.
" Siit ei saa edasi minna", ütlesin ma viidates kohale, kus me viibisime.
"Saab...", ütles Jackson viidates roostes redelile, mis mööda majaseina ülesse jooksis ja iga suurema tuulepuhanguga vastu seina kolises.
" sa teed nalja?", ütlesin ma vaadates redelit ja Jacksonit kordamööda.
"Daamid ees", ütles Jackson, minu küsimusele, eitava pearaputusega vastates.
" et sa saaksid mu perset vaadata? Jääb ära.." ütlesin ma käed ristitades.
"Kuidas preili tahab..", ütles Jackson muigega hakates redelist ülesse ronima.
" Jackson, ära jäta mind siia", ütlesin ma vinguvalt, ehmatades samaaegselt iga kolina peale, mis kuskilt kostus.
"Tuled?" küsis Jackson juba üleval olles.
"Pole nii kindel", ütlesin ma õlgu väristades ja oma alumist huult närides.
" no siis ma söön üksi kõik toidu ära", ütles Jackson ülevalt, minu vaateväljast lahkudes.
"Matuleeeen", hõikasin ma talle, mille järel kostus Jacksoni vali naer ja ta tuli mu vaatevälja tagasi.
" Sind on nii lihtne ümber veenda", ütles Jackson naerdes.
"Ja sina oled lihtsalt jobu", ütlesin ma mossitades astudes redeli esimestele astmetele.
" see kõiguuub", ütlesin ma kiljudes, kui redel suure kolinaga vastu seina puutus.
"Tule, näe anna käsi", ütles Jackson, nüüd juba hakates aru saama, et ma pole just kõige parem ronimises.
Kuna üks viimastest redeli pulkadest oli puudu toetusin ma täielikult Jacksoni kätele.
" kui ma nüüd surma saan, siis palun ütle mu vennale, papsile, emale, Jessicale.......ja ka Justinile, et ma armastasin neid", ütlesin ma enne viimast suurimat pingutust.

"Saidki hakkama", ütles Jackson, mille peale ma silmad avasin.
See kõik oli nii kiiresti toimunud ja ma olin silmad tugevalt kinni pigistanud....ning ma märkasin alles nüüd, et olin katuse peal pikali. Jackson minu all.
" vabanduust,.. Oli väga valus, kui ma elevant sulle peale lendasin.. ?" küsisin ma Jacksoni pealt kiiresti maha tulles ja ta püsti aidates.
"Valus??? Okei, me ei hakka jälle sellel teemal vaidlema" ütles Jackson teisele katusele hüpates.
Kuna see linna piirkond oli väga tiheda asustusega, polnud eriti raske ja suur vahemaa ühelt katuselt teisele hüppamiseks ning minagi sain sellega suurepäraselt hakkama.
Järgnesin vaikides Jacksonile, kuna olin siinsest vaatepildist lummatud. Siit nägi palju kaugemale, kui tavaliselt ja enam ei tundunudki see piirkond niivõrd jube.
"Nii, tule.. Tasakesi.. See siin on tõeline põhjus, miks me katusele ronisime", ütles Jackson kotid maha pannes ja katuse äärele hiilides.
Hiilisin samuti katuse äärele, sinna tasakesi kükitades ja alla vaadates. Mööda tänavat kõndis meie poole üks mees, kes kellegiga telefonis rääkis ja samaaegselt ropendas.
" näe.. Võta see..", ütles Jackson meie juurde ühe munakarbi pannes ja sealt nii endale, kui ka mulle ühe muna võttes.
"Ega me.." ütlesin ma silmad pärani muna enda käes ja siis tänaval olevat inimest jõllitades.
"Justnimelt", ütles Jackson.
" 123" ütles Jackson vaikselt ja kiiresti ning vistates siis muna tänavale, napilt meeter inimesest eemale.
"Notra..bljaa.." ropendas mees, kes oli ehmatanud.
Olin samuti ehmatanud ja sellepärast samuti muna alla pillanud.
"Kesseonseal" karjus mees, kes oli saanud peaaegu järjekordse munaga pihta tuigerdades ja kõndis siis posti juurde, sellest kinni võttes, kui ta sinna vastu toetas.

Ma pahvatasin tahtmatult valjult naerma, kui post millest mees kinni võttis maa seest välja tuli ja mees seda posti sõimama hakkas.
Jooksin koheselt äärest eemale, aru saades, et reetsin meie peiduka, kust me mune tema poole pildusime, kuid sellegipoolest ei suutnud ma naermist lõpetada.
"Kussssh", ütles Jackson naermisest kõver olles ja võttis mu käe ja meie kotid, sealt minema tormates.

Nersime mõlemad järjest valjemini, kuna mida kaugemal me olime, seda vähem oli põhjust naermist tagasi hoida.
Tundsin, et katustel jooksmine ja see siin pragu ongi vabadus. Tunne, mida ma niivõrd ammu polnud tunda saanud. Võibolla oli see rumal. Võibolla poleks me tohtinud olla niivõrd kurjad.. Poleks tohtinud mina olla nii kuri.. Aga see tundus see hetk õige. Tundsin, et aeg on mõelda iseendale.

Jooksime Jacksoniga katustel tund, kui mitte isegi mitu tundi. Pildusime tänavatele mune, nagu maailmas poleks reegleid. Õgisime mõlemad toitu sisse, nagu ei läheks me kunagi paksuks. Lõpuks olime me mõlemad väsinud ning munad olid otsa saanud.
Märkasin, et Jackson oli tukkuma jäänud ning otsustasin minna katuse äärele. Lihtalt tundsin, kuidas kõik mõtted, mida aktiivne tegutsemine oli eemale ajanud hakkasid nüüd tasapisi tagasi tulema. Tagasi mu pähe tekkima, et mind piinata.

Surusin silmad kinni, tundes kuidas tuul mind kõigutab ja kuuldes iga pisematki nooti, mida linnud laulavad.
"Emily" kuulsin ma häält oma kõrvu silitamas. Hääl mis, kuulus Justinile. Surusin silmad tugevamalt kinni, kuna see hääl oli nii reaalne, ning iga minu keharakk tahtis seda uuesti kuulda.
"Ära tee seda" kuulsin ma häält uuesti, mis pani mu naeratama.
Kuid siis avasin ma äkitselt silmad, tundes kellegi käsi mu puusadel kindlalt, mind paigal hoidmas.
"Ära hüppa", ütles hääl uuesti, samaaegselt, kui ma värisedes end ümber pöörasin. Tundes kõke enda ümber, mind lämmatamas.
" Justin", ütlesin ma värisedes, vaadates meest, kelle nägu polnud kapuutsi pärast ka siis häasti näha, kui ta isegi mulle nii lähedal oli.
"Mina", ütles Justin kapuutsi peast võttes, mis võttis mu jalgatest nõrgaks. Kaotas kogu maa mu jalgealt.
Justini silmad olid punased, tema parema silma all oli sinikas ning vasak kulm oli katki, mis pani mu ahhetama.
" mis sinuga Juhtuus?" küsisin ma suutmata käsi ta näost eemale hoida ja käisin pöidlaga õrnalt üle haava, mis asetses ta kulmu juures.
Vägisi tekkisid mu silma pisarad. Tundsin klompi kurgus ja suurt tahtmist teda tugevalt kallistada.
"

Kõik on korras, rahune", ütles ta mind enda kallistusse võttes, kui ta märkas kui väga ma värisesin.
" Kes sulle haiget tegi,", ütlesin ma õrnalt urisedes, kuigi miskipärast suutsin ma häält vägagi väha teha.
"Ma ise tegin selle.. Ma ise olen süüdi, kuna ma ei suutnud enam kauem sust eemal olla", ütles Justin mind oma kallistuses kiigutades.
" Justin, ei ..ei ma ei saa..palun.. Sa teed mulle haiget", rääkisin ma taganedes Justinist ning viidates vaimsele, mitte füüsilisele valule.
"Palun, palun Emily.." ütles Justin sammu minu poole astudes.
"Ei, stop" ütlesin ma katuse äärele  ohtlikult lähedal olles.

Kuna ma lubasin täna panna ühe osa siis seda ma ka tegin..aga sorry, et liiga lühike.
Loodan, et meeldis
⬇💓⬇💓