Mafia Boy [VALMIS😍😁]

25.osa

Eelmises osas:

Ma ei suutnud. Ta oli teine inimene kelle silmadesse ma uppusin. Ma suunasin oma pilgu kähku põrandale ja seletasin talle kogu loo minu õuduka vaatamisest ära.
Kui olin lõpetanud silitas ta mu juukseid ja ohkas.
" teeme nii, et sa ei vaata enam õudukaid, ", ütled Jackson tõsiselt.
Noogutasin naeratusega ja temagi manas oma suule naeratuse.

Jätk..

Ärkan hommikul telefoni värisemise peale.. Surun pea patja ja ohkan tugevalt. Agh kuradima telefon. Järsku tuleb mul meelde, et täna on neljapäev ja ma pean kooli minema. Hirmust, et ma olen sisse maganud tõstsin ma pea kiiresti padjalt üles ja vaatasin seinal oleva kella poole. Kissitasin silmi, et pilku fokuseerida ja numbreid millele seierid osutavad näha.
Eee... Kell... On 6?????? What?? Mul on äratus alles seitse. Hingasin kergendatult ja surusin pea õrnalt urisedes padjale tagasi.
Proovisin pikka aega erinevaid asendeid, aga und mul siiski ei tulnud. Üritan pilk patja surutuna voodi kõrval olevalt öökapilt telefoni leida, kuid see mul eriti ei õnnestunud. Tõstsin urisedes pea padjalt ja suunasin pilgu öökapile. Siin see ongi. Haarasin kapilt telefoni ja vaatasin silmi kissitades ekraani. Panin parooli sisse ning ekraani valgust vähemaks. Mullle ei meeldi kui see mulle silma paistab ja mind pimestab.
Kuradi fackbooki teade. Agh. See ärataski mind üles. Tõusin mossitades üles ja liikusin peegli juurde. Isegi nägin norm välja. No kui välja arvata mu sasiseid linnupesa juukseid.
Liikusin jalgu lohistades vannituppa ja tegin seal ära oma igapäeva toimetused. Kuna kell oli varajane tegin samuti ka hommikuse dušši.

Kell oli saanud 8.15 ja tunni kell helises. Emps oli mu hommikul autoga kooli toonud ja teatanud, et jääb täna kauemaks tööle.
Vaatasin klassis ringi ja silm jäi pikemalt pidama minu kõrval joonistavale Jessicale. Nihutasin end talle lähemale ja vaatasin tema joonistust.

Pilt oli kurb ja oli näha, et samuti Jessica on seda joonistades tujust ära.
"Kõik ikka hästi?", küsisin ma murelikult Jessicalt. Ta vaatas korra mind ja siis suunas pilgu uuesti pildile.
" mhm, see kõigest pilt", ütles ta vaikselt midagi pobisedes ja paar musta pastaka triipu juurde tõmmates

"Oled kindel?...Jessica sa tead et võid mulle ju rääkida..", ütlesin ma murelikult Jessicale otsa vaadates.
" ei.. Lõpeta. Kõik on korras.. Ja üldse miks KURAT see FUCKING SIND peaks huvitama..Sa pole minu sõbranna.. Sa pole keegii....", ütles Jessica endast välja minnes, kuid samas püüdes vaikseks jääda. Tema silmist langes pisar mida ta koheselt rapsides varukaga ära kuivatas ja koolikotti haarates klassist välja jooksis.
Terve klass jäi segaselt teda järele vaatama. Õpetaja saatis mulle ühe küsiva pilgu. Olin jahmunud, kuna Jessica pole varem nii käitunud. Viskasin kiiresti enda ja Jessica lauale jäänud õpikud kotti ning jooksin klassist välja. Kuulsin õpetajat midagi veel mulle järele hõikamas, aga ma ei teinud eriti sellest välja ja jooksin edasi.
Vaatasin kotti kohendades koridori mõlemale poole. Mul polnud aimugi kuhu poole Jessica võis joosta.
Jooksin ja võtsin suuna tüdrukute wc poole, kuid sealt ma teda ei leidnud. Jooksin alla garderoobi. Jessica välis riided ja jalanõud olid garderoobist kadunud, seega ta oli koolist lahkunud. Mul tuli nutt kurku, kuna ma kardsin mis Jessica võib teha. Mis temaga on..mis temaga juhtus.
Võtsin taskust rapsides välja telefoni ninga valisin Jessica numbri. Ta ei vastanud. Üle minu põse voolas pisar. Täna pole Jacksonit ka koolis, muidu ma küsiks tema abi.. Ja emps on mul tööl.
Panin jalga välisjalatsid ning haarasin koti. Ma jooksin välja, jooksin mööda tänavaid ning vaatasin ringi. Inimesi liikus tänavatel vähe. Mind ei huvitanud mööda minejate pilgud, hetkel oli mulle kõige tähtsam Jessica.
Ma nutsin hääletult. Minu silmadest voolasid pisarad peenikese joana. Ma tean, et ma olen nõrk aga ma ei tea mida teha.