Mafia Boy [VALMIS😍😁]

66.osa

Jätk:

Hommikul ärkasin ma sellepeale, et tundsin kuidas keegi mind tallaalt kõditab. Avades silmad nägin ma turris juustega Jacksonit, kelle suul mängles terav muie.
Olles mitte veel välja näidanud, et ma ärkvel, otsustasin ma Jacksonit ehmatada, kui ma kiiresti padja haarasin ja sellega teda lõin.
"Ouch, mõni eriti särtsu täis täna", ütles Jackson naerdes ja haaras padja, millega ta mind visata kavatses. Paraku otsustas ta ümber, kui ta pilk mu kõhuni jõudis ja ta asetas padja oma õigele kohale tagasi.
"Kuule, see et ma rase olen ei tähenda, et ma kohe plahvatama hakkan", ütlesin ma itsitades ja mänglevalt Jacksonit õlast lükates.
"Kunagi ei või teada, sest see pisipoiss su sees tuleb samasugune ninja nagu on ta emme", ütles Jackson laualt kaks mahlaklaasi võttes ja ühe mulle ulatades.
" kus sa nii kindel oled, et tita poiss on?", küsisin ma naeratades ja võtsin lonksu oma joogist.
"Ma tunnetan", ütles Jackson ja jäi mõttesse, samalajal kui ta mulle silma vaatas. Tegelikult oli asi nii, et enne lapse sündimist ei soovinud, me Justiniga teada mis soost laps on. See pidi olema sündimisjärgne üllatus.
"Miks sa üldse.. tead küll, siin magasid?", küsis Jackson kahtlevalt, sügades kukalt.
"Eem, no ma pole enam väga harjunud üksi olema", ütlesin ma pool tõest, sest seda, et ma möödunud ööl Justini aknast enda meelest mingit varju nägin, seda polnud vaja antud hetkel mainida.
" oli siis turvaline minuga?", küsis Jackson tögavalt, millepeale ma talle keelt näitasin ja tema mind ühekülgsesse kallistusse haaras. Panin samuti käed ümber tema.
" ma tõesti igatsesin neid karukallistusi", ütlesin ma käed veel tugevamalt Jacksoni ümber pannes ja tundsin, kuidas Jackson vastuseks mu otsaette musi jättis.
" mina ka", ütles Jackson ja kõigutas meid kallistuses.

"Kus su vanemad on, ma mõtlen, et ma ei näinud neid su kodus, kui sul seal eile pidu oli.", küsisin ma kallistusest taandudes ja mõlemad tassid laualt enda kätte võttes.
" reisil. Nagu alati. Töö", ütles Jackson mõrudalt ja liikus minuga kaasa, kui ma tassid kööki viisin.
" ma teen sulle muna?", küsisin ma, kui tundsin et ka mul on kõht üpriski tühi.
"Ja muidugi, ma võin aidata", ütles Jackson külmikust munad võttes.
"Tore, ma lähen vahetan siis seni riided ära ja teen end normaalsemaks", ütlesin ma olukorda ära kasutades ja vihjates selgesti enda kohutavale hommiku välimusele.
" ma ütlesin et ma võin aidata, mitte kõik töö üksi ära teha" ütles Jackson naerdes. " ja muideks su välimusel pole midagi viga, lihtsalt mainin", lisas ta samaaegselt pliidile tule alla keerates.
"Aitäh?!", vastasin ma sellele, mida Jackson viimati öelnud oli. Ma polnud just parim komplimentide vastuvõtja, okei.
" a ja tee ainult endale muna, sest ma söön hommikuks hapukurki", ütlesin ma trepini jõudes ja hakates sealt juba üles minema.
" OOT WHAT? SA SÖÖD HAPUKURKI, HOMMIKUKS?", küsis Jackson väga väga väga üllatunult, mis mind omaette itsitama pani.
" no beebil on omad vajadused ja isud", ütlesin ma sammud Justini toa poole suunates.

Avasin kapi ja jõllitasin seda mitu minutit pilguga, nagu seal poleks midagi. Kapp oli küll riideid täis, aga selga ei olnud mul midagi ikka panna. See tulenes sellest, et ma ei mahtunud neisse riietesse ja kõik rasedatele mõeldud riided olid, mul ammu topiliseks kantud.
Viimaks otsustasin ohke saatel panna endale selga halli lihtsa kleidi, mida olin plaaninud viimaseks varjandiks jätta. Juhuks kui kuskile minek ja mul tõesti vaja midagi uuemat selga panna. Praegusel juhul olid lihtsalt kõik teised mu riided niiöelda otsa saanud.
Samuti pesin ma vannitoas ära hambad, kreemitasin nägu ja tegin endale enamvähem korraliku krunni, mis minu tänase outfitiga imeliselt kokku sobis. Enne vannitoast lahkumist, otsustasin ma helistada Alanile, kuna ei soovinud seda Jacksoni juuresolekul teha.
Juba peale kolme kutset, võttis ta telefoni vastu.

"Alan"ütlesin ma alustades kõnet ja sulgedes igaksjuhuks vannitoa ukse.
"Emily, tore et helistasid. Kas sa saad siis mind aidata?", asus Alan kohe asja kallale.
" jah", vastasin ma, kaaludes veelkord üle järgnevaid sõnu mida öelda kavatsesin. "Kas sa oleksid nõus aitama mind pulmade korraldamisega?", küsisin ma huuled kokku surudes ja oodates pingsalt vastust, kuna kardsin et talle minu pakutud töö ei sobi.
"Pulmadega?" Küsis Alan, et täpsustaksin mida ma selle all täpsemalt mõtlen.
" Nimelt mõne kuu pärast on minul ja Justinil pulmad. Me soovime teha pulmad tita sündimise aegu, sellepärast alustasime me ka korraldamisega suhteliselt hilja. Ma ju ei tea ette, kui suur mu kõht pulmadeajal on. Ma ei ole pulmade korraldajat palganud, kuna mõtlesin et jaksan ise meie pulmad täiesti meielikult korraldada. Aga siiski, ma arvan et mul läheks selleks abi tarvis. Kas sa oleksid nõus?", Küsisin ma vannitoas edasi-tagasi kõndides ja oodates järgnevat vastust.
"Muidugi. Heameelega", ütles Alan vastuse mis mind rõõmustas.
" nii nii tore, sest see on ka ainus viis kuidas ma sind aidata saaksin. Ma räägin Justiniga. Ma olen enam kui kindel, et ta on nõus", ütlesin ma peeglisse vaadates ja nähes kui totter ma enda naeratusega välja näen.
" oot, sa räägid Justiniga?", küsis Alan justkui narveerides ja kahtlema hakates.
" Jaa, aga ära muretse. Ma ütlen talle, et ma otsisin netist pulmadekorraldajat ja palkasin sedaviisi sinu. Ta ei pea üldse teada saama, et sa Mareti poeg või midagi sellist", ütlesin ma lootes, et Alan sellega jätkuvalt nõus on.
" okei", ütles Alan kuidagi kahtlevalt.
" okei, ma annan siis teada, kui mul millegiga abi vaja läheb. Sobib?" Ütlesin ma rõõmsalt õhates ja peegli ees totraid nägusi tehes.
" mhm", oli kiire vastus ja kõne katkes.