Mafia Boy [VALMIS😍😁]

84.osa

Jätk:

See oli neljas järjestikune päev, kui vihma oli sadanud. Mina nimetasin seda pilvede pisarateks, kuna ei leidnud selles midagi rõõmustavat.

Olin parajasti väljumas enda ja Justini kontorist, kätevahel mapp tähtsamate asjadega mida vajasin. Otsustasime Justiniga hakata kodusteks ja seda kõike beebi nimel. Kõik selle nimel, et temaga võimalikult palju aega koos veeta.
Panin paksust kilejast materjalist mapi oma peakohale, püüdes kaitsta sellega end vihma eest. Kahjuks oli tuul vihmale abikäe ulatanud, mis mind kiiremini bussipeatuseni liikuma pani, kuna lendlevad piisad muutsid iga hetk minu riietust niiskusest kehakülge kleepuvaks materjaliks.

Sain viimasel hetkel end pidama, enne seda kui oleksin äärepealt ühele vanemale, vihma käes seisvale vanamemmele otsa jooksnud.
Sellel hetkel mil takistuse tõttu seisatasin, hindasin ma olukorda, juhuks kui vanemal daamil on vihmakäest ära saamisega raskusi.
Daamil oli seljas vihmakeep, mistõttu oli arvata, et ta oli selliseks ilmaks valmistunud ja et tema peaeesmärk polnud sugugi lendlevate piiskade käest põgenemine. Selle naise silmis oli midagi...
...midagi mis takistas mind teed jätkamast, ja jättis mind temaga vastakuti seisma, pannes unustama vihma käest põgenemise plaani.

"Vabandust", kokutasin ma kohmetult ja püüdsin pea raputamisega vabaneda tema domineeriva pilgu mõjust.

"Tütarlaps ulata oma käsi", ütles ta käe taskust välja võttes ja selle täpselt meie vahele asetades. Kuidagi olin ma suutnud oma pilgu tema silmadelt ära rebida ja selle tema väljasirutatud käele suunata. Mu omaendi silmapiirile oli ka sattunud käsi, mille kontroll mul selle hetkeni puudunud oli. Mu käsi oli värisedes teel vanamemme kätevahele, kui ma viimasel hetkel selle äkiliselt tasku sügavustesse surusin.

"Vabandust mul on kiire. Ma pean minema", ütlesin ma pääsedest memmest mööda, surudes hetkeks tugevalt kinni silmad.

"Tütarlaps", ütles seljatagune hääl mulle hädiselt, sundides minu pilgu taaskord naisele keerama.
Ta oli põlvili vajunud ja minu rektsiooni ei pidanud ta kaua ootama. Koheselt olin ma kükitanud tema ette ja pannud oma abistava käe tema kätevahele, et teda püsti aidata. Ma polnud mõelnud. See polnud tahtlik tegu. Sain aru oma veast, kui memmeke oma domineerivate silmadega mulle otsa vaatas, hoides pingsalt minu kätt oma kätevahel.

"Sa oled hea inimene", ütles ta vaikselt püsti tõustes ja jätkates mu käe hoidmist.
See on vale, see on vale..korrutasin ma endale. See oli ju tavaline, et tänavetel astuvad ligi vanemad inimesed, paludes ennustada tulevikku ja lunides hiljem münte mittemillegi eest. Neil oli anne, aga selleks andeks oli valetamine, mitte mingi maagiline oskus ennustada. Olin teadnud seda maast madalast ja osanud end selliste inimeste eest hoida, aga nüüd. Nüüd kas tõesti olin ma nii seest kui ka väljast nii katki, et ei suutnud isehakanud nõiale konkreetse ei öelda?

"Kõik muutub. Kõik läheb paremaks. Suur helde üllatus leiab tee sinuni", rääkis ta pobisedes. Olin allaandnud tema käest põgenemisega ja kuulasin vaikselt mis tal öelda oli. Olin nagunii juba ligumärg ja ilmseltki olid paberid mu mapis rikutud.

"Sul on seljataga päris mitu. Päris mitu ja suurt tragöödiat.", rääkis ta vaikselt ja tõstatas oma silmad.
"Kõik kõik läheb paremaks kallike. Üsnapea saabub hallide pilvede vahelt päike su ellu. Sa lepid inimeste surmaga, kes su elus olid... sa väärtustad veelgi enam neid kes su elus nüüd on. Sa andestad...armastad ja tutvud uutmoodi armastusega....su laps. Pealegi..su uutmoodi armastus mitmekordistub. Sa tood uue inglikese taevast alla siia maale, kelles on osa äsja ingliks saanud inimesest. Kõik loksub paika..", lausus ta silmad tugevalt kinni surudes ja astus sammu minust eemale.

Ta avas oma keebi ja enne kui ma oleksin jõudnud midagi küsida, miks ta nii teeb...ta saab ju märjaks.. kukkusid taevast alla viimased piisad ja õrnad kuid kollased kiired leidsid laiali minevate pilvede vahelt tee naiseni, kes päikese õrnade puudutuste peale oma silmad avas. Ta langetas peast maha õlgadele oma keebi kapuutsi, tuues nähtavale oma naturaalselt punakad lokkis juuksed. Ta naeratas soojalt ja lahkus. Kõik mis ma teha suutsin oli õrnalt lehvitada ja vastu naeratada.
Minus püsis siiski kibe kahtlus, mis nagu kõige tüütum papagoi korrutas, et ta on dektetiiv...see mis ta rääkis oli väljamõeldis...see et tal räägitu nii täppi läks oli juhus,
kuid samas tõdesin ma seda, kui siiras oli selle memme naeratus. Kuidas ta ei kerjanud münte oma nähtud vaeva eest.. midagi pidi selles loos olemas.