Mafia Boy [VALMIS😍😁]

74.osa

Eelmises osas:

Justin:

Ma poleks iial osanud arvata et elu tipphetked võivad saada kõige kohutavamateks hetkedeks maailmas.

KÕIGE KÕIGE
KOHUTAVAMATEKS.

Et just siis, kui kõik on korras. Kõik on hästi. Paremini olla ei saakski. Juhtub midagi mis pöörab su kogu maailma peapeale.

HÄVITAB SIND.
KAOTAB SU ELU MÕTTE.

Temaga suri kõik.
Tema ja minu lapsega.

Jätk:

Justin:

Kell seinal tegi häält...

....nagu kellad ikka.

Süda põksus vastu rinda...

....ilma vajaduseta, surra ihkan.

Mu ajataju oli kadunud, sest mu pilk seisis kellal, mis tegi häält, aga ei näidanud aega.

Selle rikkis kella roll siin maailmas on sama suur, kui minu roll...ilma Emilyta.

Ilma meie lapseta.

Ilma meie tulevikuta.

...

Täna
Toimusid
Emily
Ja meie sündimata lapse
Matused

KÕIGEST NÄDAL PEALE MEIE PULMI.

NÄDAL PEALE SEDA, KUI OLIME VANDUNUD IGAVEST ARMASTUST....
saabus meie igavik.

Ma ei soovinud elada...aga mul ei lastud surra.
Mind ei jäetud hetkekski üksi. Mind valvasid pehmed seinad, mille ainus dekoratsioon oli see sama rikkis kell. Kell, mille mitte töötamist polnud keegi peale minu märganud.

Aga võibolla peitus selles kellas lahendus. Olin nädal aega oodanud hetke, mil mind jätakse ruumi üksi.. selle kellaga, et saaksin osa meie igavikust.

Minu, lapse ja Emily igavikust.

Paraku polnud seda hetke saabunud.

Need ainukesed korrad, mil ma olin olnud nõus oma häält kasutama, oli siis kui ma püüdsin valvureid veenda,  et nad mind ruumi üksi jätaksid.

Olin püüdnud kasutada samuti kogu oma jõudu.
...aga mis jõust me räägime, kui ma olin selle kulutanud nutmisele ja karjumisele. Ma polnud kordagi söönud. Tarbisin vaid vett, mille sisse mulle niiöelda salaja erinevaid toitainerikkaid vitamiine pandi. See oli kogu jõud mis mul oli. Aga sellest ilmselgelt ei piisanud.

Miks nad ei lase mul Emily juurde minna?

Miks nad piinavad mind?

Olin kuulnud, et Emily suri oma haiguse tõttu. Tegeliklt sain ma kogu info valvuritelt, kui nad omavahel rääkisid.
Ma polnud nõus rääkima ühegi tuttavaga terve selle nädala jooksul. Kõik meenutas teda. Kõik meenutas neid.

Teistest rohkem, oli püüdnud minu tähelepanu saada Jackon, kes aegajalt valvuritelt küsis, et kas ta võib minuga rääkida. Ma olin kõik need korrad öelnud 'ei'.
Ma ei oleks suutnud vaadata tema silmadesse. Ma teadsin, et tema igatseb Emilyt samuti. Sama palju kui mina.

Ta armastas Emilyt.

Olin teadnud seda koguaeg. Siiski ma ei tunnistanud seda endale ja eirasin seda mõtet. See mõte, et kellelgil, peale minu olid Emily vastu samasugused tunded... ma ei suutnud seda aksepteerida.

Aga nüüd.. polnud enam vahet, Emily oli

ingel. 

---
Justin:

Mind oli suudetud vedada välja.

Inimeste keskele, kes kõik olid üleni mustas riietuses. Kõik avaldasid kaastunnet.

Kõik leinasid. Kõikide silmad olid väsinud nutmisest.

Soovisin, et nad kirstu avaksid. Teadsin, et see oleks olnud
Valus?
Ei selle kirjeldamiseks polnud olemas sõnu.

Aga kirstu ei avatud. Küsisin kõigilt miks, aga keegi ei teadnud.

Ma ei suutnud leppida sellega, et ei näe enam kunagi enda kallimat. Et ei saa iial hoida oma kätevahel minu enda last. Et me ei saa koos Emilyga koos vananeda, koos surra.

Kõik oli nii ebareaalne.

"Justin?", küsis Jackson, kelle häält kuulsin ma selle nädalal esimest korda, kuid kelle nime olin ma kuulnud korduvalt.

"Ma ei soovi..." ütlesin ma kähedal äranutetud häälel.
"Kui sa Emilyt ja beebit armastad, siis sa tuled !", ütles ta ja riivas mind oma õlaga, kui ta minust mööda kõndis. Polnud vaja rohkem sõnu. Kogu minu tähelepanu oli hetkega temal. Minu sammud järgnesid talle, inimestest ja nutmisest eemale.
Miski tema sõnades köitis kogu mu tähelepanu. Kogu mu hinge..

"Räägi", ütlesin ma käskivalt, kui me olime jõudnud siseruumidesse. Mul ei olnud jaksu kontrollida oma häält.

Ta raputas vaid pead eitavalt ja avas kapi. Võtes sealt välja väiksemalt sorti kella ja ulatas selle mulle.
"Kell?", küsisin ma turtsatusega, kuid minu hääles polnud ühtegi tooni sellest, et see oleks mulle mingitki moodi nalja pakkunud.

"Sa ei usuks minu sõnu. Aga aeg paneb sind uskuma. Loodetavasti..", ütles ta minema kõndides. Kadudes.
Jättes mu tummalt seisma, kui ma hoidsin kella enda kätevahel.

See kell tegi häält. Selle seierid liikusid. See näitas õiget aega.

Kas ta andis mulle kella, kuna oli mõnelt valvurilt teada saanud, et minu oma on rikkis???
Kas see oli see, mille pärast ta terve see nädal minuga rääkida püüdis , kuna ta soovis selle kella mulle käest kätte ulatada?

Kas ta on hulluks läinud või ta hoopiski mõnitab mind, et ma ei suutnud oma kallima ja oma enda lapse surma ära hoida???

Minu haare kella ümber tugevnes, kui mõtted minu peas üha kiiremini keerlema hakkasid.
Mind pani võpatama käsi õlal, see oli mu isa, kelle silmad olid täis pisaraid.

Nägin teda esimest korda nutmas.

"Poeg", ütles ta lastes pisaratel voolata üle tema põse.
"Isa", ütlesin ma otsidest toetust sellest, kui ma tema embusesse vajusin. Kui me mõlemad üksteise tugevas haardes nutsime.

"Milleks see kell?", küsis ta ja püüdis seda enda kätte võtta, aga ma tõmbasin enda käe koos kellaga eemale.
"Ma veel ei tea", ütlesin ma vaadates aparaati enda käes uurivalt.

Mu isa pilk oli muutunud murelikuks.  Ta kindlasti arvas, et olin hulluks läinud. Oma aru kaotanud. Tõsimeeli öeldes..seda ma vaikselt tegingi.

"Lähme.. varsti hakkab..", ütles ta neelatades ja mitte vaevudes lauset lõpetama. Ma sain niigi aru ja noogutasin, liikudes õlg õla kõrval, murdunud inimeste poole. Kõik igatsesid neid meeletult.

Jätkub...

Te saate selgust järgmistest osadest..
Kas te arvate, et see kell võib olla midagi muud kui lihtsalt kell?

(Vote/comm/follow)
(Pliiiis ärge andke veel alla selle loo lugemisega)🙏♥️