Mafia Boy [VALMIS😍😁]

77.osa

Jätk:

Emily:

Mu pea käis ringi,
pärast seda kui ma juba mitmekümnendat korda selili madratsile läksin ja ahastusest laest põrandale nirisevat vett jõllitasin.

Ma olin iga väikema hääle tõttu taas istukile tõusnud, lootes või kartes, et keegi siseneb vanast paksust uksest, tuues mulle vastuseid või päästes ära mind siit kolkast.
Aga ei. See oli tuul, mis ust liigutas ja häält tekitas, tõstes minu kõrvale müürid veel suuremast ahastusest, kui see mille vahel ma juba ekslesin.

Ma ei näinud enda haletsemisel mingit mõtet, kui ma üha uuesti sisestasin endale 'kui loll ma olnud olin'.
See oli osa minust. Ma poleks arvanudki midagi muud naiivitarist Emilyst, kes kõike usub mida võõras talle räägib ja enda abikätt pakub.

"Alan, Alan, Alan", pomisesin ma omaette, siiski mitte veel uskudes seda, mis oli tõsi. Nagu ma mõni tund tagasi avastanud olin, oli justnimelt Alan see, kes mind selles kolkas kinni hoidis...põhjusel, mida ma polnud veel siiani suutnud välja mõelda.

Nagu soovimise peale, avanes krigina saatel uks, pannes mind neelatama, kui Alan kandikuga minuni kõndis ja selle mu kõrvale maha asetas.

Ma olin näljane. Ma polnud kesteab, kui kaua söönud ja kavatsesin seda ka igal võimalusel lapse nimel teha, hakates kätt kandikul oleva taldriku poole ulatama, kuniks mind peatas tugev haare mu randme ümber.
Ühest löögist mulle piisas, et olin õppetunni varasemalt kätte saanud. Ma ei esitanud küsimust, mitte soovides rikkuda sedaviisi reegleid, vaid suunasin oma küsiva pilgu Alani süngetesse silmadesse.

"Kuidas sa võid kindel olla, et see toit pole mürgitatud?", küsis ta manades ette hullumeelse irve, mida ta ka nendel kordadel teinud oli, kui tal rohud võtmata olid jäänud.
See küsimus pani mu vaikima, kui ma üha uuesti neelatades toitu vaatasin ja siis pilgu tagasi Alani silmadesse suunasin, paludes läbi pilgu luba rääkida.

"Ma..", vastasin ma vaikselt. "Ma tean, et kui sul oli piisavat põhjust, et mind röövida, on sul ka piisav põhjus mind elus hoida.", ütlesin ma ettevaatlikult, lootes et see ei vihasta teda, mis võiks tuua endaga uued tagajärjed.

"Kallike, seisneks see röövimine vaid tühipaljalt selles, et ma sooviksin läbi sinu Justinilt midagi saada...aga EI", ütles ta püsti tõustes ja ruumis ringi kõndides, kui ta minuga rääkis.
"Kui see oleks nii, siis ma oleks röövinud su esimesel võimalusel. Aga ei. Kallike. Tuum peitub palju sügavamal", ütles mõrudalt kulmu kortsutades ja rusikaid vihast kokku pigistades, kui ta millelegi mõtles.
"Ja üsnapea maksate te väärilist hinda. Kättemaks!", rääkis ta omaette , kui ta uke poole suundus.
"Söö", ütles ta enne ukse sulgemist, jättes mu segaduses pilgu sulgenud uksele pikemaks ajaks.

Ta polnud öelnud midagi mis natukenegi selgust mu olukorda tooks. Rääkides kättemaksust, pidi ta mõtlema midagi mis on seotud minu või minu perega. Mille eest ta soovib kättemaksta... mida me talle teinud oleme, kui me isegi varem teda ei teadnud?

Jõllitasin uuesti toitu kandikul. Kas see oli mürgutatud?- ma ei teadnud, aga kavatsesin süüa ikka, kuna beebil oli vaja toitaineid. Rumal- mõtlesin ma omaette. 

Mõeldes lapsele, tuli mul samuti meelde see, et pidin üsnapea sünnitama hakkama.. ma ei kujutanud ette kuidas ma seda vangistuses teha suudaksin, seega lootsin parimat, et keegi tuleb mind päästma.
Ma tõesti lootsin.

----------

Ärgates ei leidnud ma end mitte oma toast ja pehmest voodist vaid hoopiski  jäigalt madratsilt. Olin ärkanud köhahoo peale, mis andis märku negatiivsest ruumi rõskuse mõjust.