Mafia Boy [VALMIS😍😁]

65.osa

Eelmises osas:

"Lõpeta, palun mine mu toast välja", ütles Jackson üpriski kurjalt.
"Mis sul täna viga on. Sa oled alati tahtnud ja siis nüüd äkki ei taha. Ma tean, et ma meeldin sulle!", ütles naine manipuleerivalt.
"Uks on siin...", ütles Jackson ukse avades ja üllatus üllatus.. kes seal seisis?

MINA

Jätk:

" Emily, mida sa siin teed?", küsis üllatunud  Jackson, kellega me vastastiku seisime.
"Jah, mis sa teed siin? Tõmba uttu, ära sega meid", kõlas piuksuv hääl teiselt poolt tuba ja hääle omanikuks oli pruunide lokkide, miniseelikuga, ülekrohvitud barbi, kes käed ristis seistes mind jõllitas.
"Kristi, palun lahku toast. See on viimane kord kui ma seda viisakalt ütlen", ütles nähtavalt ärritunud Jackson, kelle käes oli pooltühi rummi  klaaspudel, millest ta aegajalt jälle ühe suutäie võttis.
"Kuidas palun, sa isegi ei mäleta mu nime. Ma olen Carolin", ütles naine dramaatiliselt ja tormas toast välja, ukse endajärelt pauguga kinni virutades.

"Kes see oli?", küsisin ma üks kulm üleval, toetudes uksele, mis äsja oli kinni virutatud.
" nagu sa kuulsid. Kristi, või see tähendab Carolin", ütles Jackson pead raputades ja istus seejärel enda voodile, kaanides sisse suurte lonksude abil rummi.
"Ma tean ta nime, aga kes ta sulle on?", küsisin ma pudeli enda kätte võttes, võites sellega Jacksoni tähelepanu, mis varasemalt oli pudelil.
"Ma ei tea. Miks sind huvitab?", ütles Jackson üritades pudelit enda haardesse tagasi saada.
" lõpeta!", ütlesin ma vihaselt ja kallasin pudeli sisu toas olevasse lillepotti.
"Miks sa seda tegiid?", küsis Jackson lillepoti juurde istudes ja end seljaga vastu seina toetades.
"Mis ajast sa selliste bimbodega läbi käid?", küsisin ma pettunult, istudes Jacksoni voodi äärele.
"Pole sinu asi", ütles Jackson pea vastu seina toetades ja silmad kinni pigistades.
" okei", ütlesin ma püsti tõustes ja ukse poole liikuma hakates.
" kas sa lähed ära?", küsis Jackson koheselt, kui oli mu kaugenevaid samme kuulnud.
" pole sinu asi", ütlesin ma vastu,  nagu  ennist oli ta mulle öelnud. Lapsik tunne mu sees tahtis talle vastu teha.
Niipea, kui olin ukse kinni virutanud, avanes see taas. Hetkeks ma isegi kardsin, et olin Jacksonile uksega virutanud. Aga ta nägi korras välja, või no niipalju korras, kui saab purjus olles olla.
"Ma ei lahku, vaid lähen ütlen teistele, et nemad seda teeksid", ütlesin ma ja pöörasin ukse peal seisvale Jacksonile taaskord selja.
"Ei", ütles Jackson, kui oli mõistnud, mida ma teha kavatsen.
" eieieie", ütles ta, kui ta mu tee ära  oli blokeerinud, selle abil, et ta mulle ette seisis.
"Ja, ja veelkord JA!" Ütlesin ma enesekindlalt ja olin valmis Jacksonist mööda põikama.
Kahjuks, see ei õnnestunud, sest Jackson oli oma kogu keha, minu takistamiseks appi võtnud.
"Kas sa arvad, et oled mingi printsess ja, et kõik peavad sinu järgi toimima. Pidu jäääb!!", ütles Jackson, silmis tuim pilk, mis oli Jacksonile nii võõras.
"Okei", ütlesin ma lihtsalt, mitte välja andes emotsioone. Minu eesmärk oli Jackson segadusse ajada. Sama segadusse, nagu ta viimastel kuudel mind ja kõiki meie sõpru ajanud oli. Selleasemel, et nüüd koju suunduda, seadsin ma sammud Jacksoni toa poole.
Minu plaan oli õnnestunud. Üsnapea nägin ma segaduses Jacksonit ukseavas mind piidlemas, kui ma tema raamaturiiulist endale raamatu välja valisin ja siis tema voodisse seda lugema prantsatasin.
Nägin Jacksonit võitlemas endaga. Nägin, kui väga ta soovib küsida, mida ma küll teen. Samuti nägin ma seda, kuidas tema kangekaelne mina seda takistab.

Ta oli mind jälginud mõne minuti, kuni sai aru, et ma reaalselt kavatsengi jääda tema voodisse raamatut lugema. Ta saatis veel viimase pilgu ja sulges siis ukse. Kuulsin teda sammude järgi minemas alumisele korrusele, mis põhjustas mind välja laskma ohke, mida ma enda teadmata endas kinni hoidnud olin.
Alles nüüd suutsin keskenduda ma raamatule, sest tema puuriva pilgu all oli see võimatu.