Mafia Boy [VALMIS😍😁]

46.osa

Eelmises osas:
Ma poleks iial osanud ette kujutada, et üks ema saab oma lapsele nii teha.. Viha minu sees tema vastu järjest kasvas. Teadsin, et on veel palju, mida ma ei tea..nagu näiteks põhjus, miks mu ema nii tegi...

Jätk:

Olin jalgu lohistades ja pea norus kõndinud juba mõned tunnid. Siiani oli mu pea paksult täis mõtteid, mis muutsid mu niivõrd hajameelseks, et ma ei tajunud enam isegi kuhu ma kõnnin.
Mind tõi mu mõtetest välja vali kummi vilin, mida põhjustas äkk pidurdamine.
Tõstsin pilgu ja nägin läbi auto esiklaasi ehmunud Jacksoni nägu.
Jacksoni auto kõrval peatus ka teine auto, millel kohe uks avati ja välja jooksis paanikas Jacksoni ema.
"Emily, on sinuga kõik ikka korras..ega sa viga ei saanud?? Ma kardsin, et Jackson ajab su alla" rääkis Jacksoni ema, kes tuli mind kallistama ja saatis autost väljuvale Jacksonile pahakspaneva pilgu.
"Ei minuga on kõik korras", rääkisin ma vaikselt ja püüdsin välja tulla mõtetest, mis mulle ka nüüd rahu ei andnud.
" Emilyy", ütles Jackson mu enda kallistusse haarates.
"Miks sa tobuke teele ei vaadanud ,kui üle kõndisid?",küsis Jackson, kelle häälest võis aru saada, et ta oli ehmatanud.
" Vabandust, see on minu süü..ma olen natuke hajameelne",ütlesin ma ja vaatasin vabandust paluva pilguga nii Jacksoni emale kui ka Jacksonile kordamööda otsa.
"Mul jäi süda seisma, vaata, et sa kunagi enam nii ei tee", ütles Jacksoni ema kes püüdis rahuneda, pannes käe südamele ja hingates aeglaselt sisse ja välja.
Ma tundsin klompi kurgus ja pisaraid silmi tekkimas, kuid surusin selle alla, et veelkord vabandust paluda.
" Ema, minge te perega juba koju ära.. Ma tulen hiljem järgi, ma jään Emilyga",rääkis Jackson oma emale, päästes mu välja olukorrast, kus ma oleksin ilmselgelt murdunud.
Jacksoni ema noogutas ja tegi mulle enne lahkumist kalli.

Kohe kui Jacksoni ema oli ära sõinud, hingasin ma kergemini.
"Emily, mis lahti?" küsis Jackson mind murelikult vaadates ja pani käe mu õlale.
"Ei, ei kõik on korras" mõtlesin ma välja kiirelt ühe vale, arvates et see mind päästab.
"Emily, ma näen ju et kõik ei ole sugugi korras... Ma olen väga mures su pärast, mul on valus sind nii näha",rääkis Jackson mu ette kükitades ja mu mõlemad käed oma kätevahele sooja võttes.
" kõik on korras", ütlesin ma uuesti vaikselt, samaaegselt vaadates oma jalgu nagu need oleks põnevaimad asjad mida vaadata.
"Tead, kui sa ei taha mulle praegu rääkida, siis ära räägi, ma ei sunni, aga ära sa arva, et ma selle asja sinnapaika jätan päikseke", ütles Jackson suunas käega minu pilgu talle otsa vaatama.
Naeratasin korraks ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ta ütles mulle päikseke. Ja teiseks, see kõige tähtsam, ta on P.Ä.R.I.S.E.L.T olemas.
" vot nii kallike, nii juba läheb..",ütles Jackson samuti oma colgate pimestavat naeratust tehes ja viidates minu naeratusele.
Ta tõmbas mind oma karukallistusse, minu lõhna endale sisse hingates.
"Kallish sa oled päriselt olemaas", ültlesin ma sõnad mis üle mu huulte lipsasid, ilma, et oleksin saanud neid kontrollida.
" ma olen muidu vägagi meelitatud, aga mis mõttes päriselt olemas?", küsis Jackson mind küsivalt vaadates.
"Ega ma.."
"Jah sa ütlesid seda valjult", ütles Jackson muigel, mis muutus siis aga kurvaks ilmeks.
" No ma vist..pean siis rääkima..aga ma ei tea kas ma suudan", ütlesin ma viies nüüd pilgu meie ühendatud kätele. Imestasin, et ma polnud märganud, et Jackson siiani minu käsi oma käte vahel hoidis ja neid soojendas.
"Läheme autosse, sa oled palju kõhnemaks jäänud..ma pole kindel, kas sa enam kaua seista suudad." rääkis Jackson ja viis mind käest kinni hoides autoni, avades siis ukse.
Kusjuures, tal oli õigus. Enam pikalt seista ma poleks suutnud. Haiglas olin ma küll harjunud vähese toiduga, aga aktiivne liikumine ja tühi kõht, ei olnud sellel hetkel mind just väga aidanud.