Mafia Boy [VALMIS😍😁]

71.osa

(Pikk osa, kui pole aega ss ära loe😂)

Jätk:

Tundsin sel hommikul ärgates end ekstreemselt väsinuna.
Suuresti oli sellest süüdi lähipäevil toimunu. Leidsin end tihti mõtlemas Alanile. Sellele, kuidas rohtude võtmata jätmine teda hetkega vägivaldseks muudab. Ta oleks ju eile mulle peaaegu kallale tulnud. Imestasin senini, et Maret ei olnud kunagi maininud minu perele, et tal on poeg. Võibolla tal oli häbi? Eitea, loodan, et leian kunagi sellele vastuse. Samuti võpatasin ma hommikul sellepeale, kui tundsin suitsu haisu. Toit läks kõrbema, aga ma tundsin end nagu ma oleks jällegi põlevas majas. See tunne oli kohutav. See pani mind mõtlema Jacksonile. Kas temaga on ikka kõik korras? Kas ta saab iseseisvalt hakkama? Kas ta tuleb täna?

Täna on see päev, kui saavad kokku kõik minu ja Justini sugulased, et ette juba tähistada meie peadset abielu. Ma ei teagi mis tunded mind valdavad. Ma olen segaduses. Ma peaksin olema väga energiline ja entusiastlik, aga ma ei ole. Ma aiman, et minu emotsioonidega mängib mu lõpp faasis olev rasedus. Samuti arvan, et see on see mis röövib mult mu energia. Aga ma ei saa ka välistada, et selle taga on mu haigus.

Olin parajasti tegelemas salati tegemisega, kui tundsin käsi enda ümber. Automaatselt keerasin ma end ja panin käed inimese kaelale. Ma arvasin, et see on Justin, aga mulle vaatas hoopis otsa punaseks tõmbuv nägu ja kosta oli Kevinilt ja Carlilt tulevat valjut naeru.

"Ähh Logaaan... ma arvasin, et sa oled Justin", ütlesin ma käega mänguliselt teda lükates ja naersin kuna samuti mul endil oli piinlik.
"Nägime jah", ütlesid Kevin ja Carl samaaegselt, millega teenisid nad ära Loganilt löögi vastu pead.
"Kas sa siis mind ei tahtnudki näha?", küsis Logan ja püüdis igati vältida naerust krampis olevaid poisse.
"Muidugi tahtsin!", ütlesin ma Loganile õrna kallistuse andes.

"JUSTIIN,...tead Logan tahtsis just su naise ära röövida", ütles Carl kööki tulnud Justinile.
"Jaa.. ja Emily oleks talle peaaegu musi teinud,", lisas Kevin kaasa mängides lapsikult.
"Nad valetavaad", ütlesime me Loganiga naerdes, kui Justin mu enda kallistuse tõmbas.
"EI", ütlesid Karl ja Logan süütult.
"Ja", ütlesin ma Justinile otsa vaadates, kelle pilk seisis Loganil.
"Mida?", küsis Logan suurte silmadega, kui oli märganud, kuidas Justin teda jõllitab.
"Põhimõtteliselt asi oli selline, et Logan tuli ja kallistas mind seljatagant ja ma arvasin, et see oled sina, pannes käed tema kaelale. Kõik.", ütlesin ma Justinile asja seletades ja hakates salatit edasi tegema.
"Mis salatit sa teed?", rääkis Justin esimest korda kogu selle segaduse keskel.
"Tomati-kurgi", ütlesin ma ja ajasin silmad punni kui kõik poisid, kes köögis olid oma suured lusikad sellesse panid ja sealt suuremat sorti suutäie võtsid.
"Pane soola juurde", ütles üks.
"Mkm suhkrut", lisas teine ja võttis maitsmiseks uue lusikatäie.
"Mida te teete?", küsisin ma lauast kaugemale astudes, kui ma nägin oma tehtud salatit võluväel kadumas. Ma oleks osanud arvata seda Kevinist, Loganist ja Carlist, aga kohe kindlasti mitte Justinist, kes suu matsudes ja nägu nerul mind lõbusalt jõllitas.
"Sööme", ütlesid nad koos, kui ma oma vaevaga tehtud salatit nende kõhtu kadumas nägin.

"Siin on kooki", ütles Kevin, kes minu 'HÄSTI' peidetud koogi köögist üles leidis, peale seda kui nad olid suure kausi salatit sisse õginud.
"EIIIII, MITTE SEDAAA", ütlesin ma sõna otseses mõttes karjudes ja astudes koogi ette seda kaitsma, kaitstes seda koos beebiga.

Minu karjumise peale olid kööki tulnud minu isa Roddy ja Justini paps Alexander, kes esialgu köögis pilguga ringi rändlesid, et üldsegi toimuvast aru saada. Kokkuvõtes võin öelda, et nad ei saanud aru ja nende segaduses küsivad pilgud olid suunatud mulle, kes ma meritähe kombel käed jalad laiali kooki kaitsesin.

"Aidake mind. Poisid sõid minu tehtud salati ära ja nüüd tahavad ka koogi ära süüa. Ma ei jaksa hiljem uuesti teha. Varsti tulevad juba külalised", ütlesin ma huuled prunti ajades ja vaadates papsidele otsa, kelle suudele nüüd õrn naeratus moodustus.
"Mis te kiusate kambakesi tüdrukut. Kas häbi ei ole nii mitmekesi väike tüdruku vastu?", ütles mu isa noomivalt NALJAGA. Aga see mõjus. Poiste silmis oli näha pisikest hirmu, justkui olid nad lapsed kes olid pahandusega hakkama saanud. See pani mind itsitama. Või nemad on ühe kardetuma gängi liikmed. Erandiks oli aga Justin, kes enesekindlalt oma tee minu kõrvale leidis ja käe mu ümber pani.
"JUSTIN, nagu ma nägin olid ka sina üks vaese tüdruku kiusajatest. Ära loodagi, et meie noomimine sinu kohta ei käi", ütles Justini paps ja Justini silmad täitusid piinlikusega, segadusega, pettumusega ta vaatas oma pilguga abi otsivalt minu poole, aga ma vaid naeratasin. Ma ei kavatsenudki teda selles olukorras aidata ja tahtsin näha mis juhtub. See oli kuidagi huvitav.
Justin liikus lonkivalt tagasi teiste kuttide kõrvale, kui oli aru saanud, kuidas ma seda olukorda naudin ega kavatsegi teda aidata. Kõikide pilgud olid papsidel, kes käed ristis seisid, et olukorrale tõsiduse maiku lisada. Justini paps Alexander liikus mu kõrvale ja pani käe mu õlale, mulle lähemale nõjatudes.
"Mis karistuse sa neile välja pakud?", küsis ta vaikselt ja suunas pilgu sinna, kus ka minu pilk oli. Poistele, kes nihelesid teise kurikuulsama Mafia bossi mõjuvõimsa pilgu all.
"Karistuse?", küsisin ma mõtlevalt ja ristitasin samuti käed. See oli üpriski mugav, kui mul oli kõht kus käsi toetada.
"Ma arvan, et nad peavad kõikide söökide tegemisega mind aitama. Teenijannad võivad koju minna, las neil olgu vaba päev.", ütlesin ma mõeldes välja kättemaksu plaani, kuna teadsin, kuidas neile ei meeldi pliidi taga seista. Veel hullemaks teeb selle asjaolu, et ma käsin neil seda koos teha. See saab lõbus olema.