Mafia Boy [VALMIS😍😁]

68.osa

Eelmises osas:

"Alaan, me oleme kohal, vabandust et meil nii kaua läks!!", hõikasin ma üle maja, kui samalajal tuli Justinile kõne ja ta läks seda majaette vastu võtma.
"Alaaan", hakkasin ma uuesti hõikama, kui keegi kattis oma käega mu suu. Juba puudutuse järgi tundsin ma, et see pole Justin ja ma hakkasin siplema ja appi karjuma, niipalju kui see võimalik oli...

Jätk:

Olin suutnud rabelemise käigus end ümber keerata ja nägin, et tegu oli Alaniga. Rahunesin märgatavalt, kuid püüdsin siiski end vabastada tema haardest.
"Kus kurat te olite?", sisistas vihane Alan mulle, kelle silmis põles vihaleek.
"Vabandust, me nägime teepeal Jessicat ja Jacksonit.", ütlesin ma koheselt, kui ta käe mu suult oli ära võtnud.
"Ma arvasin, et te ei tulegi. Ma arvasin, et te olete reetnud mu.", ütles Alan kes hullukombel toas edasi-tagasi kõndis ja järsku laualt ühe vaasi põrandale kildudeks viskas.
Ma liikusin taganedes ukseni, kartes mis ta võib järgmiseks teha.
"Alan, palun palun rahune. Kas sa oled oma rohtu täna võtnud?", küsisin ma nähes, kuidas Alan maast ühe killu võttis ja seda oma käes pigistama hakkas. Jälgisin värisedes tema kätt, millest veretilgad mõne sekundilise vahega põrandale kukkusid.
"See roht ei aita mind. Emily, kas sa saad aru.. ma olen H.U.L.L ja jään ka igavesti selleks. Selle vastu ei aita mingi rohi. Ma vihkan end!", ütles ta meeleheitlikult ja kükitas siis põrandale. Kasutasin ära võimaluse ja  haarasin tema taskust karbi, milles olid rohud. Rohud, millest teadsime vaid mina ja tema ema Maret.
"Palun, võta üks roht. Justin võib iga hetk sisse astuda. Sa pead rahunema. Muidu ma pean kõigest Justinile rääkima", ütlesin ma karpi enda käes hoides ja seda tema poole ulatades. Tema järgmine liigutus oli järsk, mis pani mu taganema seinani, olles samalajal ettevaatlik, et ma mõnele killule ei astuks. Ta surus mu käega vastu seina, olles iga hetk valmis teise käega mind näkku lööma. Pöörasin pea ära ja surusin kinni silmad, kartes , et ei jõua selle ära hoidmiseks midagi teha.
"Sa ei räägi Justinile. Said sa aru??", ütles ta vihaselt ja lõi täie jõuga vastu seina, minu kõrvale. Seejärel avas ta karbi ja toppis ühe tableti asemel mitu korraga suhu, surudes karbi tagasi tasku.

Uks avanes ja sisse astus muidugi Justin, kes kilde põrandal nähes paaniliselt minu pilgu üles otsis ja oma silmadega kogu mu keha üle skännis, otsides võimalike vigastusi.
"Mis toimub, kas kõik korras? Kas sa said haiget?", küsis Justin kes minuni tuli, hoolimata kildudest põrandal ja mu oma sooja kallistusse haaras.
"Ei, kõik korras. Ma läksin lihtsalt vaasi vastu ja see kukkus.", ütlesin ma vältides Justini pilku, mis praegusel hetkel hoolega tuba üle vaatas.
" Su käest jookseb ju verd. Kas ma kutsun arsti? See on vaja üle vaadata", lausus Justin, kelle kortsus kulmude vahel asetsev pilk Alani verisel käel peatus.
"Pole tarvis", ütles Alan külmalt pead raputades ja korjas oma paljaste kätega maas vedelevaid kilde.
"Kallis sa oled näost valge",ütles Justin mind oma mureliku pilguga vaadates ja lubades mul end tema vastu toetada.
"Ma ehmatasin lihtsalt. Ära muretse, see läheb üle. Koristame selle nüüd ära ja hakkame pulmade asjadega tegelema",ütlesin ma hakates kummardama, kuid Justin takistas mind. Muidugi saatis ta mind mõnda hotelli tuppa puhkama ja lubas Alaniga segaduse koristamisega ise hakkama saada. Muidugi. Miks ma küll midagi teist lootnud olin.

Nii ma siis tegingi. Ma võtsin ühe suvalise ruumi võtmed ja sisenesin ruumi. Hüppasin voodile ja ausaltöeldes rohkem ma ei mäleta. Mul polnud küll plaanis magama jääda, aga seda ma tegin. Ma uinusin üpris kähku.
Kui ma aga üles ärkasin ja alla korrusele läksin nägin ma akendest, et  väljas oli pimedaks läinud. Ma ei kartnud hetkekski, et Justin on lahkunud ja mu siia üksi jätnud, ta lihtsalt ei teeks seda iial. Seega võtsin ma oma pisikeseks missiooniks neid maja pealt üles leida. Alanile usaldatud ruumis neid aga polnud, olin selle juba üle kontrollinud. Järgmiseks sihiks võtsin ma Justini kabineti, mul oli õigus. Ma leidsin sealt Justini. Alanit ei näinud ma aga kuskil. Ilmselt oli ta lahkunud.
Ma lähenesin Justinile tasakesi, mitte tahtes häirida tema toiminguid. Siiski pööras Justin kogu oma tähelepanu mulle, kui ta mind oma silmanurgast näinud oli. Mind ootasid Justini käed, mis mind kutsuvalt laiali situtatud olid. Sisenesin Justini embusesse ja vaatasin laual olevaid dokumente, millega ta äsja tegelenud oli. See oli tavaline hotelli paberimajandus, millel Justin vahetevahel oma silma peal hoiab. Ei midagi lihtsat aga ka ei midagi ülimalt keerulist.
Jõudsin oma pilguga arvuti ekraanile, mille nurgas olev kell mind võpatama pani. Kell oli 8. Olin täielikult mahamaganud aja, mil Jacksoniga kokku saama oleksin pidanud. Avasin telefoni, kuid arvatatust vastupidiselt, ei leidnud ma, et Jackson oleks mind oma kõnede või kirjadega spämmanud.

"Emily, Emily, kõik korras ikka?", tõi mind mõttest välja Justini hääl, kui ta õrnalt minu tähelepanu saamiseks mind õlast raputas.
"Ja, aga ma magasin maha Jacksoniga kokkusaamise.", ütlesin ma pilku taas arvutikellal hoides.
"Ma võin su viia Jacksoni juurde, vabandust, aga ma ei suutnud sind printsessi unest äratada", ütles Justin minu selga silitades ja paberid kokku ühte mappi lükates.
"Palun, see oleks väga tore", ütlesin ma ja tõusin Justini sülest püsti, oodates, kui ta asjad oma õigele kohale sätib.

----
Jõudes Jacksoni maja ette jätsin ma pikema suudluse Justini suule ja väljusin siis autost, lehvitades ja jättes õhumusisid.
Kuna teadsin, et Jacksoni vanemad on tööreisil, otsustasin ma teda üllatada ja sisenesin majja ilma koputamata. Hetkega jäi mulle kõrva Jacksoni vihane hääl, kui ta kellegi peale karjus. Hääled kostusid köögist ja ma otsustasin enne vahele segamist natukenegi kuulatada.

"SINA TELLISID SELLE MÕRVA. SINA!! JA SA TULED NÜÜD MIND TAGAJÄRGEDE PÄRAST SÜÜDISTAMA?", karjus Jackson, kelle häälest oli kuulda raevu.
Pisike paus jäi vahele ja ma olin aru saanud, et ta räägib telefoniga.
"MA TEGIN SEDA SINU PÄRAST, SA PALUSID MU ABI. MA AITASIN. MA EI KAVATSE ENAM END ROHKEM SELLESSE SEGADA!! SAID ARU??",  karjus ta uuesti, mille järel käis vali klirin. Olin seda kuuldes automaatselt astunud  varjust välja, sattudes nii tema segadues pilgu ohvriks. Hetkega vajutas ta kinni kõne ja tuli minuni, varjates nii ära köögi mis oli segamini pekstud.
"Mida sa siin teed? Mida sa kuulsid???", pommitas ta kohe mind küsimustega, tirides samaaegselt kättpidi mind teisse ruumi.
"Me pidime ju kokku saama... ma ei koputanud, kuna tahtsin sind üllatada", ütlesin ma suures toas diivanile istudes, et natukenegi lapse nimel rahuneda. Ma ei tohtinud endale lubada praeguses seisundis paanikasse minemist. Arvestades, et kohe varsti peaksin ma sünnitama hakkama.
"Emily, vabandust. See on väga väga vale aeg. Sa pead koju minema.", ütles ta pead kätevahel hoides ja mulle silma vaadates.
"Kas sa unustasid??", küsisin ma tema pilku otsides ja avastades seejärel tema tavaliste rahumeelsete silmade asemel tulipunased silmad.
"EMILY, PALUN MINE KOJU!", ütles ta valjemalt kiiruga püsti tõustes, kui märkas kuivõrd intensiivselt ma ta silmi oma pilguga uurisin.
"JACKSON, MIS SU SILMADEGA TOIMUB?", küsisin ma püsti tõustes ja käega püüdes tema pilku endale keerata.
"EMILY SEE SIIN POLE MINGI FUCKING MÄNG!! SA PEAD LAHKUMA JA KOHE! SEE POLE TURVALINE!!! ", karjus ta mulle näkku ja hoidis kinni mu käsivarrest, mind välisukseni juhatades.
"JACKSON. SU SILMAD. SINA. SEGAMINI PEKSTUD KÖÖK. Mis toimub?", rõhutasin ma igat sõna karjudes vaikselt, kuna Jackson oli mind uksest välja ajanud. Ma ei soovinud sellele olukorrale lisada uudistavate naabrite pilke ega ka muidugi mu vastasmajas elava ema tähelepanu.
"Palun Emily. Palun mine koju. Sa oled ohus, kui sa ei lahku kohe. Palun", ütles ta mu näo enda kätevahele võttes, kui ta oma punaseks suitsetatud silmadega mulle otsa vaatas.
"See täendab, et ka sina oled ohus. Jackson. MA EI LAHKU",ütlesin ma püüdes temast mööda majja tagasi sisse saada, aga ta ei liikunud eest. Ta seisis seal nagu raud post, olles võõralt külm minu vastu.
"Tule", ütles ta  ja liikus minust mööda oma auto poole, võttes sügavalt taskust autovõtmed ja avades selle abil auto. Ma olin liikunud tema poole ainult paar sammu, seistes seal nõutult, mitte aru saades mida ta teha kavatseb. Ta oli ilmselgelt pilves. Mida ta küll sellises seisus autoga teha kavatses?

"JACKSON, MIDA SA TEED?", küsisin ma ja ta pööras vastamata kiiruga end ümber hakates rutakate sammudega minuni tulema. Ta haaras mu pruudi kombel sülle ja viis siis autoni, pannes mind auto juures maha ja avades siis ukse.
"Jackson. Sa oled narkootikume tarvitanud. Sa ei tohi autot juhtida!", ütlesin ma võimalikult rahulikuks jäädes ja lükates kinni ukse, mille ta mulle oli avanud.
"EMILY, MÕTLE OMA LAPSELE. MA ÜTLEN SEDA VIIMAST KORDA... MA OLEN OHUS JA SINA OLED KA KUI SA KOHE EI LAHKU. USU MIND. SIIA JÄÄMINE ON HETKEL OHTLIKUM KUI SEE, ET MA AUTOT JUHIN", karjus ta mulle vaikselt ja liikus täiesti minu vastu, avades tasakesi mu seljatagant autoukse, mille ees ma seisin.
Mõtlemata kauem, kui rumal mu otsus on ja kui saatuslikult see lõppeda võib, noogutasin ma vaikselt ja liikusin ära ukse eest, avades selle ise ja istudes autosse.
Hetked hiljem oli ka tema autos ja käivitas viivitamatult mootori. Surusin end seljaga vastu seljatuge ja vaatasin kuidas ta hoovist välja tagurdab.
"Kas sa oled kindel?", küsisin ma hääletult, kui ma käe tema käele panin ja tema punastesse silmadesse, enne sõitma hakkamist viimast korda vaatasin. Vastuseks sain ma õrna käepigistuse ja lause mis mu mõtte terveks sõiduks mõlkuma jäi, mu ajju sisse sööbis.
"Ma ei laseks surra inimesel kes on mulle tähtsam kui ma ise", ütles ta ja surus gaasi põhja.

Jätk...
🐻🐻🐻🐻🐻

Palun andke kommentaarides teada kes loevad seda raamatut esimest korda ja kes on vanad lugejad.

Vote/comm/follow
🥰❤🥰❤🥰❤