Mafia Boy [VALMIS😍😁]

33.osa

Eelmises osas:
"Mida me edasi teeme, kuidas me turvameestest mööda pääseme?", küsisin ma nii vaikselt sosistades kui suutsin.
" ma võtan selle ülesande enda peale.. Sina oota mind siin. Ma annan märku kui võid tulla", ütles mees.
"Mhm" ütlesin ma noogutades ja surusin end seljaga vastu seina. Püüdsin jääda rahulikuks.

Jätk...

Möödusid minutid ja siiani polnud kuulda olnud midagi. Minus tekkisid kahtlused, et mees on mu lõksu meelitanud ja kavatseb oma isale minu asukoha öelda. Surusin sõrmi tihedalt peopesas kokku. Mind valdasid mitmed tunded mis panid mu käed värisema ja võtsid mind jalgadest nõrgaks. Mis saab siis kui mind kinni võetakse? Kas ma olen siis kõik jällegi ära rikkund?

Olin jäänud mõtetesse ja ehmatasin selle peale et kellegi käsi puudutas mu õlga. Tulin kiiresti mõtetest välja ning vaatasin otsa mehele kes viitas näpuga suu juures et ma tasa oleksin. Noogutasin mõistvalt ja jälgisin mehe liigutusi kes proovis oma hingamist korda saada.

"Ma kõrvaldasin turvad, aga oht on et mu isa võib iga hetk tulla. Me peame kiiresti tegema", ütles mees kui oli oma hingamise enam vähem korda saanud. Mees ulatas minu poole käe, mille ma ilma kõhklematagi vastu võtsin ja vaikselt mehele järgnesin.
Liikusime ettevaatlikult mööda kõledat koridori, mille lõpus paistis olevat vana roostes rauast redel. Hetkel oli ohutus viimane asi millele ma mõtlesin ja asusin koheselt Johni järel redelist alla minema. Enne viimaseid redeli astmeid üks pulk murdus ja ma kukkusin.

" Emily, kas kõik on korras..saan ma midagi sinujaoks teha", kõlas mureliku Johni suust vaevu kuuldav hägune küsimus.
Üritasin end aeglaselt küünarnukkide abil kivipõrandalt end püsti tõusta, aga see oli suhteliselt raske kuna pilt minu silme ees oli udune ja pea käis ringi.
"Kuidas sa end tunned", küsis John mind enda vastu toetades.

Iga Johni öeldud sõna tundus olevat nii hägune ja vaevukuuldav. Vaatasin ruumis silmadega ringi püüdes pilti paremaks saada. Nägin eemal uksel seisvat Liamit. Mida minu vend siin teeb??
" Emily, sa oled kõiges süüdi, sinu pärast on Jessica siin kinni...", ütles Liam tuimalt. Olin väga segaduses. Ja minu silma tekkisid vägisi pisarad.
"Liam, aga ma ju ei teinud meelega", ütlesin ma lastes üle põse voolada ühe kuuma pisara.

" Emily, Emily, kellega sa räägid???", küsis John kes minu pilgu endale silma mööras ja mind segaselt vaatas. Kõik toimus justkui aegluubis.
"Liam, näe seal", ütlesin ma Johnile ja näitasin nimetissõrmega kohta kus Liamit nägin.
Uuesti sinna vaadates ei näinud ma seal aga kedagi. Olin väga segaduses ja vaatasin uuesti Johnile otsa.
" kus ta läks?", küsisin ma enda peast kinni võttes, sest mu pähe lõid tugevad valud.
"Mulle tundub, et sa said tugeva pea põrutuse", ütles John silitades mu pead.
" ta oli nii selgelt seal, ta ütles et ma olen süüdi, et Jessica siin on", ütlesin ma ja mu silmi tekkisid kibedad pisarad.
"Emily, sa kujutasid seda endale ette", ütles John ja pühkis ära mu pisarad. John tõusis püsti võttes mind enda sülle ja hakates minuga kuhugi poole kõndima.
" kuhu me läheme?", küsisin ma üritades silmi lahti hoida, kuna tundsin et need hakkavad raskeks muutuma ja kinni vajuma. Toetasin pea vastu meest.
"Sa pead puhkama, ma püüan ise Jessica ära päästa. Ma viin su ohutusse kohta ja kui Jessica käes tulen ma ka sulle järele.", ütles mees mingisse ruumi sisenedes ja mind mingile alusele asetades.
" eiii, ma tahan Jessicat päästa, minu pärast ta ongi siin", ütlesin end aluselt proovides istuli saada. Tundsin kellegi pehmeid käsi mind tagasi alusele toetamast.
"Ei, ma ei lase sul sellises seisus kuhugi tulla. See on liiga ohtlik", ütles John enda kampsuni seljast võttes ja selle mulle peale pannes.
" nii on sul soojem", ütles mees surudes oma pehmed huuled mu otsaette. See oli justkui kahtlusest. Kahtlusest, kas ja kui peaks midagi viltu minema. Kuna silmi polnud ma suuteline lahti tegema ja tundsin end väga uimaselt, kuulsin ukse poole minevaid samme ja ukse heli. Mu pead valdas kohutav terav valu. Mis hägustas kõik minu mõtted. Silmade avamine tundus praegusel hetkel võimatu missioonina kuna mu silmad tundusid olevat kinni klammerdatud.