Mafia Boy [VALMIS😍😁]

69.osa

Eelmises osas:

"Kas sa oled kindel?", küsisin ma hääletult, kui ma käe tema käele panin ja tema punastesse silmadesse, enne sõitma hakkamist viimast korda vaatasin. Vastuseks sain ma õrna käepigistuse ja lause mis mu mõtte terveks sõiduks mõlkuma jäi, mu ajju sisse sööbis.
"Ma ei laseks surra inimesel kes on mulle tähtsam kui ma ise", ütles ta ja surus gaasi põhja.

Jätk:

Olin peaaegu terve sõidu vältel jälginud kramplikult kordamööda Jacksonit ja teed, mida mööda sõitsime. Püüdlusest hoolimata, polnud Jackson ühelegi minu pommitavale küsimusele vastanud, jättes sedasi mu täieliku teadmatusse kuhu me suundume. Samuti polnud ma veel Justinile helistanud, kuna ma ei teadnud, mida ma talle ütlema peaksin, et see kahtlane ei tunduks.

Olime sõitnud üpriski kaua ja mööda sähvatavatest linnatuledest oli saanud ammugi pime mets, mille kitsukest metsateed pidi me sõitsime, taustaks vaid rahulik raadiost tulev muusika.
Sõidu lõppedes parkis Jackson auto mingi metsamaja hoovi ja väljus seejärel autost, võttes taskulambi asetäitjana kasutusele tavalise telefoni tule, valgustamaks nii meie teed majani. Ukse avas ta võtmega, mille oli ta võtnud maja kõrval seisvast närbunud lillega lillepotist.

Arvestades seda, kui hubane oli maja väljastpoolt välja näinud, oli see seest hoopiski vastupidine. Seintel asetsevad vanamoodsad tabeedid olid erinevatest otstest lahti koorunud, jättes nähtavale nende all asetsevad vanad ajalehed. Samuti oli olid ruumid sisustatud vanamoodsa mööbliga, mis polnud kindlasti seal selletõttu, et selline oli olnud soovitud stiil. Pigem näis see kogu pildina välja,  nagu selles majas poldud välis renoveerimisest maja sissepoole jõutudki.
Olin jäänud pikemalt maja välimust jõllitama ja polnud märganud, et Jackson oli ühtäkki minu silmapiirilt kadunud. Liikusin mööda valgust, mida tekitasid väiksed Jacksoni poolt mööda minnes sisselülitatud lambikesed, mis ei saanud valgustamisega kuigi hästi hakkama.
Siiski leidsin ma nende abil Jacksoni, kes ühes voodiga toas oli ja sealt kapist erinevaid tekke ja patju välja tõmbas.

"Sa saad siin magada, ma teen kohe ahju tule, siis hakkab soojem", ütles ta  suvatsemata mulle isegi otsa vaadata ja tõmbas voodilt ära tolmuse teki, selle asemele kapist võetud uued tekid asetades.
"Jackson, palun vaata mulle otsa. Palun räägi minuga.", ütlesin ma istudes voodile ja häirides sel moel ära tema voodi korrastamise, millega ta parajasti tegelenud oli.
"Emily.", ütles ta vaid ja võttis ahju kõrvalt korvi, kuhu käisid puud, leides selle abil endale uue tegevuse millega mind vältida.
"Palun ära jäta mind vähemalt üksi.", ütlesin ma tema selga vaadates, kui mu oma seljalt jooksid üle hirmujudinad, mida tekitas see üksik koht ja see maja.
Ta peatus ukseavas hetkeks, kuid jätkas siis oma teekonda, jättes mu kõhedasse ruumi üksi. Ohkasin raskelt ja kirjutasin kiirelt Justinile, et ta ei muretseks, lubades homseks kodus olla, kuna homme peaksin ma ka endale pulmadeks kleidi valima. Seejärel neelasin ma alla hirmutunde ja otsisin maja pealt korvi, otsustades samuti minna puid tooma. Ma lihtsalt pidin tegema midagi, mis mu mõtted hirmust mujale viiks. Samuti leidsin ma, et see oleks paras viis näidata oma kangekaelsust.
Avades ukse tundsin ma kuidas jahe tuul mind kõnetas ja mind hõlmu kokku tõmbama pani. Sellest hoolimata panin ma käima telefonist valguse, otsides maja ümbrusest mõnda puuriita või kohta, kus puid hoitakse.
Tundsin nagu otsiksin nõela heinakuhjast, kui äkki keegi mind seljatagant krabas. Nägin enda ees suurt auku, millest see keegi, mind täie oma jõuga eemale tõmbas.

"Kõik korras? Ega sa haiget saanud?", küsis Jackson mind enda embusesse võttes ja mu pea vastu oma tugevat rinda toetades, kui ta tundis, kuidas ma värisen.
"Mhm", ütlesin ma vaid ja lahkusin tema embusest, kõndides kiiresti temast mööda tagasi tuppa.
Jackson polnud pärast juhtunut minust sammugi maha jäänud ja istus voodile sekundise vahega peale seda, kui mina seda teinud olin.
"Ma mõtlen tõsiselt. Ma võin su tagasi linna viia. Arsti juurde. Palun ütle kas sinuga ausalt kõik korras?", ütles ta muretsedes, kui ta oma käega minu seljal ringe tegi, jugemata enam mind oma kallistusse võtta.
"Aitäh", ütlesin ma tema nüüdseks päris normaalsetesse silmadesse vaadates ja ise ta oma kallistusse haarates.
"Sa ei pea mind tänama. Ma annaks kasvõi oma elu sinu eest. ", ütles ta mu juustesse musi surudes.