Mafia Boy [VALMIS😍😁]

76.osa

Eelmises osas:

Ärgates ei teadnud ma midagi. Ma olin paanikas, sest ma ei teadnud oma nime.
Nüüdsest olin ma aga aru saanud...

...ma olin Emily, ma olen rase ja see siin polnud minu kodu.

Jätk:

Kus ma olen?
Mõtlesin ma omaette, kui püüdsin end pehmelt madratsilt püsti ajada, et ruumi üle paremat vaadet saada.

Mind ümbritsesid kivist põrand, seinad ja lagi ning ruumis liikuv õhk oli külm, mis pani mind arvama et viibin keldris. Samuti puudusid ruumil aknad ja valgusallikaks oli ukse kõrval olev tolmune lamp, mille valgus võbeles süstides minusse hirmu.
Tundsin valusat lööki kõhus, mis pani mind valust kõhtu kinni hoidma, kui ma end tagasi madratsile toetusin, suutmata valu tõttu jalgel püsida.

Nägin ukse alt valguse liikumist, kui õrn krigin mu kõrvu kostus ja uks avanes, pannes mind silmi kissitama, kuna intensiivne valgus oli harjumatu.

"Miks sa mind siin hoiad? Kus kohas ma olen? Miks ma nii vähe mäletan?", vuristasin ma ette küsimused, kui ma  ukeavas olevat inimest nähes üllatusin. Siiani hoidsin ma käega kramplikult kinni kõhtu, kuna valu oli  hirmu tundega hullemaks läinud.

"Esiteks puudub sul õigus esitada küsimusi ja sa pead õppima mind austama või muidu järgneb sellele karistus. Teiseks sa räägid ainult siis kui mina seda ütlen. Kolmandaks.. algab aeg kättemaksuks.", rääkis ta mulle lähenedes. Tema silmis polnud ühtegi emotsiooni, aga tema hääles oli kuulda puhast viha, mida ta samuti oma kehakeelega väljendas, kui ta vaid mõne sentimeetri kaugusele mu näost tuli ja mu lõua oma kätte võttis, sundides mind talle otsa vaatama.

"Kes sa oled?", küsisin ma hääl värisemas, olles arvanud et tunnen seda inimest. Ma tahtsin teada kes ta päriselt on, ta ei saanud olla see inimene, kellena ta ennast esitlenud oli. EI SAANUD!
Sellele järgnes löök näkku, kui ta oma haarde mu lõualt oli eemaldanud.

"Rikkusid esimest reeglit", irvitas ta mulle näkku, silmis siiani mittemidagi väljaandev pilk.

"Kullake, sellest algab su põrgu. Teie kõigi põrgu", ütles ta ukse pauguga kinni virutades ja selle lukustades, jättes mu oma mõtete ja nuuksumiste keskele kahekesi beebiga.

-------------------------------
Justini POV:

Kui ma lõpuks olin suutnud silmad avada, avastasin ma end Jacksoni kätevahelt.
Alles nüüd tuli mulle meelde, et auto küljes on asukoha näitaja, mistõttu oli tal imelihtne mind leida.

Olin nutnud üle kümne minuti. Ma poleks seda teadnud, kui ma ei oleks jälginud nuttes enda kätevahel olevat kella, püüdes leida hetke, mil temalt selle kohta küsida.
"Jackson?", ütlesin ma sosinal, kartes et lainete tekitatud heli on minu häälest võimsam.
"Mh?"ütles ta vaikselt, rikkudes temapoolt tekitatud vaikuse. Ta polnud terve selle aja vältel sõnagi öelnud. Õnneks,
kuna leidsin et alles nüüd olin ma selleks valmis. Pole tähtsust et vaid mõni minut hiljem, minutid olid selles olukorras üüratu tähtsusega. Kui minutid ehk aeg poleks lugenud, siis poleks olnud võimalik, et Emily sureb meie kahe maailma õnnelikumal hetkel oma haigusesse. Meie pulmas. Täpselt pärast seda, kui olime abiellunud. See pidi olema loodud saatuse poolt nii, et saaksin talle järgneda ja jätkata meie igavikku. Pidi ju?

"Ma kuulan", ütles ta uuesti, kuna olin jäänud peale tema tähelepanu võitmist mõttesse.

"Räägi selle kella tähendusest mulle. Kas sellel on üldse mingi tähendus?", küsisin ma otsustades valeks hakata talle ninaalla hõõruma seda, et olin arvanud kella andmise tähenduseks mõnitamist. Ta oli siiski mu parim sõber. Mis ka ei juhtuks jääb ta selleks minu südames. Ta ei mõnitaks mind sellises olukorras. Nüüd tundus lausa absurdnena see, et ma varasemalt seda mõelnud olin.