Mafia Boy [VALMIS😍😁]

55.osa

Eelmises osas:

"Kas sa oled mõelnud meie suudlusele?" küsis Nele hääl mis mu südame löögi vahele jättis. Maailm minu ümber peatus ja rohkem mul kuulata polnud vajagi. Tundsin viimaseid kilde, mis mu südamest alles oli jäänud liivaks purunemas ja olematu tuulega kaasa lendamas.

Jätk:
"Justin?", ütlesin ma hääl värisedes uksest sisse astudes.
" Emily kuula, ega sa...", ütles Justin kuni ma ta peatasin.
"Ei, sa kuula mind.", ütlesin ma Justinist sammu kaugemale astudes, kui ta mulle läheneda üritas.
" Emily, see ausalt pole see mida sa arvad", ütles Justin püüdes midagi mulle seletada.
"Eii, Justin...siin pole midagi seletada.. Ma lihtsalt..lihtsalt..lasen sul minna.. Lasen sul olla selle kahepalgelise inimesega", ütlesin ma kui mu silmast esimesed pisarad langesid ning viitasin jutu käigus põlgusega Nelele. Ma tõesti olin seda valmis tegema. Ma teadsin, et see oleks tähendanud minu lõppu...kuid ma armastasin Justinit ning, kui see oleks see mis teeks ta õnnelikuks...
Minu mõttelõnga katkestas Justin.
" Emily me jääme igaveseks kokku ja tead miks?", ütles Justin mulle kolm sammu lähenedes, kui mulle tuli sein vastu.
Enne, kui Justin midagi öelda edasi oleks saanud, katkestas teda Nele oma kileda häälega.
"Eiii, Justin , te ei jää kokku, ja tead miks? Sest see lits, kes mind kahepalgeliseks nimetas ise petab sind.", rääkis Nele ja kohe, kui Justini kogu tähelepanu oli tal võttis ta taskust välja mingi väikse kortsus paberi, millele oli midagi kirjutatud ning ta ulatas selle Justinile.
" kust sa selle leidsid?..Nele, ma tõesti ei saa aru, mida see tähendama peaks", ütles Justin kulm kortsus paberilt midagi aina uuesti ja uuesti lugedes ja vaatas seejärel mulle ja Nelele kordamööda otsa.
Minu pilk oli sama segadust väljendav, kui Justini oma. Ma teadsin, et ma pole kunagi Justinit petnud. Kuid ma kartsin seda, mida Nele oli võinud vabalt välja mõelda.
"Esiteks sellel paberil olev tekst on Emily kirjutatud", ütles Nele,
" ma tean, ma sain kohe käekirjast aru. Teiseks?", küsis Justin kärsituks muutudes.
"Teiseks ma leidsin selle koolist Emily laua kõrvalt. Ma nägin, kui ta seda ühele kutile kirjutas.. Huvitav huvitav.. Kes pidi märkamatuks jääma ja mis kokkulepest on jutt", ütles Nele, käe Justini õlale pannes, mis mind kohutavalt häiris.
Muidugi mulle tuli meelde, mida olin sellele vihikust rebinud paberile kirjutanud.
-"Kas sa ei pidanud märkamatuks jääma? See oli ju kokkulepe?"-
Ja muidugi ma mäletasin ka seda, miks ma olin selle sinna kirjutanud. Nimelt olin ma esimesel päeval koolis kohutavalt ärritunud, kuna Nele oli mind tüüdanud. Ning klassis oli pea koheselt minu kõrvale istunud Logan, kellele ma selle kirja kirjutasin. Ta pidi ikkagi varju jääma, kuna see oli olnud ainuke nõue, miks ma üldse teda Kevinit ja Carli end kooli valvama lubasin.

" Emily? Emily?", tõi Justin mind mõttest välja.
"Ja..", ütlesin ma püüdes taganeda, kui Justin oli mulle lähemale tulnud, kuid  mulle tuli meelde, et minu teed takistab sein, mille vastas ma seisin.
" kas sa seletaksid", ütles Justin, kuid ma sain aru, et ta kahtles keda uskuda.
"Miks sa tahad selle kuradima petja seletusi... Muide ma olen teda koolis seda kutti jõllitamas märganud ja vastupidi kaa.", ütles Nele kriiskava häälega.
" kas sa kurat oleksid vait", ütles Justin raevunult. Ma märkasin kuidas ta oma viha tagasi hoidis, kui ta käsi rusikasse tõmbus. Kuid kui ta silmad tee tagasi mind vaatama leidsid, rahunes ta märgatavalt.
"Emily" ütles ta vaikselt minu juukseid silitades, kuid kui ma ta puudutuste all värisesin, lõpetas ta koheselt ja asetas käe seinale, mind nii mõlema käega piirates.
"Justin,", ütlesin ma viidates peaga Nelele, kes meid jõllitas. Olles vägagi ärritatud, sellest, kui lähedal Justin mulle oli.
" Nele, palun jäta meid kahekesi" ütles Justin, kordagi pilku minult mitte ära võttes.
"Aga",ütles Nele olles vastu.
" kohe!"ütles Justin käega uksele näidates, mis pani Nele kolmeaastase kombel jalgu trampima ning seejärel mossitades lahkuma.
"Aga ma tulen veel tagasi", ütles Nele enne uksest väljumist.
" ma tean et sa ei usu mind",ütles Justin.
"Ja sina ei usu mind", ütlesin ma ohates.
" aga minu ja Nele vahel pole ausalt midagi.", ütles Justin, kuid enne kui ma midagi öelda jõudsin, ta jätkas.
"Aga samuti ma ei saa öelda, et ma olen sinuga aus olnud",ütles ta pilgu maha suunates.
"Aus?", küsisin ma, mitte aru saades mida ta silmas peab.
" Palun, luba mulle, et sa ei jäta mind. Ma ei saa ilma sinuta elada. Ma sureks ilma sinuta. Sa võid minu peale karjuda, mind peksta..aga palun lihtsalt ära jäta mind", anus Justin mind, minu mõlemad käed enda kätte võttes.
"Justin..räägi. Ma ei tea milles asi, ma ei saa midagi lubada..sa tead ju seda" ütlesin ma käed Justini kätevahelt ära võttes ja akna juurde liikudes sealt käsi ristitades välja vaadates.
"Nimelt seekord, kui ma sinu ema valede pärast pidin sulle valetama, et ma olen eluga edasi läinud ja teesklema, et suudlen mingit tüdrukut... Oli see.." rääkis Justin, kuid peatus siis.
"Oli see..." kordasin ma tema öeldut. Mälestused sellest päevast, kui ma olin läinud vaatama Justini maja juurde, ilma, et ma isegi oleksin sellel korral teadnud, et ta olemas on ja et me kunagi päris olime, kerkisid taas mu silme ette. Mu silmad täitusid sekundite vältel soolase veega, mida olin juba väiksena õppinud nimetama pisarateks. Pilt sellest, kui ma nägin tol korral Justinit suudlemas mingit blondi tüdrukut, tekitas ka nüüd sellise tunde..nagu oleks see nüüd ja praegu. Nägemas Justini maja eest, läbi klaasi pilti, mis hetkega purustas mu südame.
Avasin silmad märgates, et mu põsed on üleni pisaratest märjad.
"..see oli Nele" kuulsin ma summutatult, mis mind mu mõtetest sekundiga välja tõi.
"Mida sa ütlesid", pöörasin ma end ümber ja märkasin, kui lähedal Justin mulle seisis. Ma nägin ta näos valu.
" see et, see tüdruk keda ma sellel korral, sulle valetamiseks peaaegu suudlesin oli Nele" ütles Justin surudes silmad kinni, olles ilmselt valmis selleks, et ma teda löön.
Kuid ma ei teinud seda.
Kogu mu jõud kadus. Ma pöörasin end ringi, surudes huuled kokku ja silmad tugevalt kinni. Ma hoidsin sellega tagasi seda, et oleksin peaaegu nutma pursanud.
"Emily ma siiralt palun väga väga väga vabandust, et ma sulle ei rääkinud"