Mafia Boy [VALMIS😍😁]

63. osa

Jätk...

Oli järgmise päeva lõuna.
Aeg tiksus täna kuidagi eriti aeglaselt. Istusime sõpradega linnaäärses hubases kohvikus. Õigemini mina, mu vend Liam, Logan, Carl, Kevin ja Jessica. Inimene keda polnud oli Justin. Ta pidi minu isa Roddyga koos mafia asjus kuhugi minema ja kui ma plaanisin täna üksi koju jääda, olid nad isaga kategooriliselt selle vastu.

Küsite miks?
Põhjus väga lihtne. Täna ärritas mind kõik. Nagu apsuluutselt iga väiksemgi asi. Isegi kohvikus käiv taustamuusika pani mu kõrvadest auru välja tulema.
Esialgu plaanis Justin kõik tänased tööasjad minu tuju nähes kõrvale jätta, et terveks päevaks minuga jääda. Aga kuna ta mõistis et see, kui ta seda teeks ärritaks mind rohkem, kamandas ta mind sõpradega välja minema, et ma saaksin üht rahustavat päeva veeta. See kohvikus rahustav söömine ei ole aga sugugi rahustav, kui taustaks käib vaibakloppimis muusika. Veel hullem. Hommikune äratuskella helin.

Sonkisin kahvliga oma toitu, kui mu mõtted triivisid Jacksonile, keda ma paari viimase kuu jooksul üpriski vähe näinud olen. Ka seegikord küsite miks? Kuid seekord mu vastus puudub. Ausaltöeldes, sooviksin ka ise seda vastust teada. Kõik need korrad, mil mul on õnnestunud teda näha, on ta kuidagi .. kuidagi muutunud? Ta on tätoveeringuid juurde teinud. Ta käitub teisiti. Tema olek on pohhuistlik. Samuti nagu ma kuulnud olen tegeleb ta kõvasti ka viimasel ajal trenniga.

"EMILY", karjus Logan mulle kõrva kui ta õlast mind raputas. Tõmbasin automaatselt tagasi, kuna tundsin läbivat valu õlas. " Kurat", pomisesin ma omaette kui nägin Logani vabandavat nägu. Taustaks klirin. Kõik oli hägune ja käis nii kiiresti.
"Vabandust ma..", lausus Logan need sõnad, mida ma ta vabandavat nägu nähes ootama olin hakanud.
"Eieiei, ausalt see polnud midagi. Ma ei tundnudki ma..", puterdasin ma kokku midagi, et olukorda natukenegi paremaks muuta.
" aga sa karjusid. Nagu ausalt ma väga väga vabandan", ütles Logan siiralt ja tõsis maast midagi lauale. See oli kahvel. Imestasin et ma polnud märganud, et see kukkunud oli ja....ooot oot ott, MIDA... Ma karjusin???
Ma suunasin oma vastuseid otsiva pilgu teistele lauas viibijatele ja see pilk mida ma kõigi silmis nägin, see polnud kindlasti see mida ma oodanud olin. Kõik nagu reaalselt selle sõna kõige otsesemas mõttes jõllitasid mind pärani silmadega. Jessical oli isegi hämmastusest suu lahti. Kuna neilt ma vastuseid ei saanud otsustasin ma vastuseid otsida  veel ringi vaadates. Minu mitte enam nii üllatuseks vaatasid ka kõrvallauas viibijad korts kulmude vahel meie laua poole. Õigemini minu poole. Mõni noorem pööras kiirelt pilgu ära, aga mõned eakamad raputasid pahakspanevalt pead.

Tundsin õrna koputust oma õnneks teisel õlal ja vaatasin otsa enda kõrval seisvale Jessicale. Enne veel kui ma midagi küsida oleksin jõudnud haaras Jessica mu käest ja ma järgnesin talle. Nagu ma aru sain läksime me vetsude suunas.

Jap, mul oli õigus. Niipea kui Jessica oli ukse meie järelt sulgenud ja kõik kabiinid üle vaadanud, et kontrollida kas me oleme ainsad kes siin viibivad,  võttis ta mind oma tugevasse kallistusse.

Ta lihtsalt kallistas.

"Kas sinuga on kõik korras? Ai, kui rumal küsimus. Ma mõtlesin tegelikult, et mis juhtus, räägi mulle Emily. Ma luban, et kuulan ilma hinnanguid andmata, kui sa seda vajad. Aga kui sa hoopis vajad hinnanguid, siis tea et ma aitan sind igaljuhul, sest ma olen maailma parim hinnangute andja", rääkis Jessica kui oli möödunud mõned minutid sellest, kui ta mu kallistusse haaras. Siiani, ei taandunud ta kallistusest.

"Tegelikult on mul täna lihtsalt närvid läbi. Kõik kõik ajab närvi", ütlesin ma ohates ja end peeglist vaadates.
"Mis sa arvad, et ma usun seda jama", vaatas Jessica üks kulm kõrgemal mulle otsa ja asetas käed mu kummagile õlale.
Jällegi tõmbasin ma oma valusa õla tema küllaltki raske käe alt ära ja asetasin enda käe valusale kohale.

"EMILY", ütles Jessica nüüd midagi taipama hakates ja hakkas mu särki üles kiskuma.
"Jessica, keegi võib tulla ära tee", ütlesin ma pigem inimeste tulemise pärast muretsedes, sest teadsin et ei suuda ühegi valega maailmas peatada teda vaatamast minu õlga. Ma ikkagi tundsin enda hullu sõpra.
"Emily. NÄITA", ütles Jessica vaikselt, kuid siis järsku häält tõstes.
"Rahu", ütlesin ma torisedes, mis Jessica naerma ajas.
"Rahu? Mismõttes sa räägid et mina pean rahulik olema. Mina pole see kes täiest kõrist Logani peale lauas karjus. Ja nüüd ära vii teemat mujale vaid N.Ä.I.T.A!", pidas Jessica käed ristis kõne, terve see aeg mind kurjalt põrnitsedes. Nagu oleksin ma kurjategija. Teoreetiliselt olingi. Ma karjusin oma väga hea sõbra peale. Kindlasti pannes teda end väga halvasti tundma. Ma olen kohutav sõber.

Peagi kui olin suutnud oma mõttelõnga lõpetada silmasin ma Jessica käsi minu poole tulemas, üritades uuesti mu särki üles tõsta.
"Ei. Näe niii", ültesin ma hoopis särgi kraest tõmmates, nii et õlga oli näha. Vedas et olin pannud veniva kraega särgi.
"MIS SEE ON EMILY?", küsis Jessica kes mõlemad oma käed enda suuette asetanud oli ja suurte silmadega mu õlga jõllitas.
"Midagi ju..", ütlesin ma, kuid pöörasin end siis peegli poole. Vaatasin peegelpilti ja enda õlga kordamööda.

Minu õlal ilutsesid, või tuleks öelda koletsesid järjest minevad sinikad, mitmetes toonides.
"Jessica see pole nii...", hakkasin ma ütlema, kuid teda polnud enam minu kõrval. Ta oli teisel pool, kus oli uks. Õigemini ta tormas uksest välja.
Saatsin viimase kiire pilgu peeglisse ja tõmbasin siis krae õigesse asendisse. Võtsin kiiresti ära rohud, mis aitasid ajupõletiku põhjustatud peavalu, krampide ja hallutsinatsioonide vastu ja tõttasin kiiresti  Jessicale järgi.
Polnud kerge. Rasedana jooksin ma ju mitme inimese eest.
Järgnesin tuttavate häältega karjumise poole. Ühtlasi ka laua poole kus kogu meie seltskond istus.

Esimene vaatepilt mida nägin oli see, kus Jessica loganit kraedpidi minu poole veab. Suutes fookust selles segaduses panna mitmele asjale, nägin ma kuidas ka teised teadmatuses lauast oma asjad haaravad ja Jessicale järgnevad, saates samaaegselt üksteisele küsivaid pilke.

Selles olukorras ma ei suutnud lugeda kuidagigi Jessica mõtteid. Või no ma ei vihja sellele et ma varasemalt oleks mingi vuuduu värgiga tegelenud ja tema mõtteid lugenud, vaid sellele et mul polnud õrnaaimugi mis Jessica ilusas peas toimus. Mida ta tegi? Milline oli Logani seos selle kõigega?

Lootes saada selguse siis, kui Jessica Loganit vedades minuni jõudis oli väär. Ta kõndis minust mööda, välisukse poole, viibates vaid lihtsa käeliigutusega et ma talle järgneksin.
Nägin kõigi silmis segadust. Kõikide pilgud virvendasid minu ja Jessica vahel. Minule oli pühendatud enamasti küsivad pilgud, millele ma õlakehitusega vastasin ja hetk hiljem muidugi hambad kokku surusin ja seda kahetsesin.

Välja jõudes oli kuulda, kuidas Jessica enne minu ja teiste saabumist Loganile midagi nähvas.
Järgmine hetk oli Logan Jessica haardest lahti ja tema haardesse sattusin hoopiski mina. Minuga käitus ta kümneid kordi hellemalt. Arvestades seda et ma olen lapseootel ja nagu ka näha ...vigastatud. Vähemalt ma arvan, et see oli põhjuseks

Enne kui kõik jõudsid hakata Jessicat küsimustega pommitama, tõmbas Jessica mu kraest, tuues nähtavale mu õla.
Oli kuulda ahhetusi ja vandumist.
Järsku olid kõik valinud koha, et mu õlga paremini silmitseda.
"Mis toimub?", oli Liam esimene, kes šokist toibus ja sõna võttis.
"Need on sinikad", valgustas Jessica meid kõiki. Wow keegi ei märganudki. Tegin ma mõttes sarkastliku kommentaari. Kurat. Mu tänane tuju annab soovida.

"EMILY, kas kas mina tegin need?", küsis Logan ja trügis teiste vahelt läbi, et vaadata sinikaid ja mu silmi kordamööda. Mul oli kõrini, et kõik mu õlga jõllitasid ja ma tõmbasin Jessica käest oma pluusikrae enda kätte, et seda tagasi paika sättida.

"Sa krabasid Emilyt õlast"
"Ilmselgelt",
"Kes siis veel",
Kõlas läbisegi sumin mida ma hetkega  oma valju häälega vaigistasin. Emily ja valju hääl. Ei käi just kuigi tihti kokku.

"EII!!, LOGAN EI TEINUD SEDA.", ütlesin ma ja surusin silmad kinni et rahuneda.
"Ei?, kes siis veel?", küsis Jessica, kes ei saanud nüüd ikka mittemillestki aru.
"Mitte keegi", ütlesin ma kõigi näod oma palun usu pilguga üle käies.
"Ega Justin sind ei.. no tead... väärkohtle?" Küsis Liam ettevaatlikult. "Peksa?", lisas Jessica, hoides hinge kinni, kartes kuulda vastust.

"MIDA?", küsis hääl, mis mind ehmatas.

JACKSON

Jätkub...