Mafia Boy [VALMIS😍😁]

52.osa

Eelmises osas:

" Ma armastan sind rohkem, kui oma elu", ütles Justin palju väikeseid musisi mu näole jättes ja laialt mulle otsa vaadates ...läbi pisarate naeratades.

Jätk:

Sellest ajast, kui me Justiniga taas kokku saime, oli möödumas nädal. Nädal täis nii rõõmu kui ka pisaraid, mis mulle haiget tegid. Olin elanud terve selle nädala Justini juures ning vahepeal jõudnud ka oma isale Justinit tutvustada.
Aga puudu oli üks vägagi suur kild minu südamest. Ning selleks killuks oli minu ema.
Minu enda ema, kes mulle niivõrd haiget oli teinud.

Päevad möödusid ja aeg oli oma elu tagasi normaalseks saada. Niipalju, kui see veel võimalik oli.
Minu plaan oli käia veel kaks viimast nädalat koolis ning seejärel hakata era õpetaja abil õppima, et ma oma klassi lõpetatud saaksin.
Paraku polnud kõik niivõrd lihtne. Pideva ohu tõttu, mis mind valitses, pidi mind kooli turvama tulema mitu turvameest...ning see plaan ei meeldinud mulle sugugi. Mul oli niigi raske uuesti tavaeluga kohanemisega ning see tegi asja palju hullemaks.
Kahjuks pidin ma sellega leppima, kuna Justin polnud nõus mind vastasel juhul üldsegi kooli tagasi lubama ning kavatses koheselt era õpetaja mulle palgata.
Samuti oli mu isa Justini plaaniga vägagi nõus.

"Kallis, on sinuga kõik korras?", küsis Justin, kui ma olin mõttesse jäänud ja raskemalt hingasin.
" ja, ja on..aga ma muretsen lihtsalt homse pärast", ütlesin ma Justini käe enda käte vahele tugevamalt võttes ja pea tema õlale pannes.
"Noored, kas te saate ise hakkama.. Ma pean tööasjus ära minema.. Ma tulen homme.", ütles Justini isa Alexander.
" ja, muidugi", vastasime me Justiniga samaaegselt ja suunasime pilgud tagasi telekale.
"Ma mainin lihtsalt, et ma kutsusin Logani, Kevini ja Carli teile seltsi.", ütles Justini paps, millepeale minu ja Justini pilgud koheselt temale suunatud olid.
Ma naeratasin rõõmust, näha jälle oma sõpru, kuid Justini kehahoiak ja ilme muutusid koheselt, kui ta neid nimesi kuulnud oli.
" kas kõik on korras?", küsisin ma koheselt Justinilt, kui tema paps lahkunud oli.
"Ja.. Aga ma saan jälle korraliku peapesu", ütles Justin ohates ja pilgu taas telekale suunates.
Enne veel, kui ma jõudsin midagi sellekohta küsida, avanes uks ja sisse astusid kolm eelnevalt nimetatud poissi.
" Emilyyy", karjus Logan, kes koheselt mind kallistama jooksis.
"Tere poisid, nii nii hea on teid jälle näha", ütlesin ma kolme poissi kordamööda ja siis korraga kallistades.
" sind on kaaa mega mega heaa nähaa", ütles Logan mind kallistades ja mind õhku tõstes.
"Äkki aitab nüüd" ,ütles Justin, kes meie kallistamist kulmkortsus pealt vaatas.
Ja koheselt oli kolme poisi pilgud Justinil. Ja need ei olnud just kõige sõbralikumad pilgud.
"Äkki hoiad siis Emilyt paremini ja ei otsusta teeselda, et sul keegi teine on", ütles Logan ..ülbelt?
" okei rahu rahu, rääkige mis teie vahel toimub", küsisin ma, kui õhus oli tunda pinget.
"Ma ei suuda leppida sellega, mis Justin sulle tegi", ütles Logan Justinit jõllitades.
" Kui me oleksime teadnud..poleks me kindlasti tal seda teha lubanud", lisas Kevin, asja vabamalt võttes ja avas külmiku sealt midagi otsides.
"Okei ärge tehke nüüd kanakarja kambakat Justinile...", ütlesin ma Justini sülle istudes ja ta põsele musi surudes.
" sa veel kaitsed teda...pärast seda kõike??", küsis Logan, olles üpriski segaduses.
"Jaa, ma kaitsen teda...ma saan temast aru..tal olid omad põhjused", ütlesin ma enda ette pobisedes.
" Aa, et tal tuli tuju sulle haiget teha..see on põhjus??", küsis Logan teleka puldist kanaleid klõpsides.
"Kas sa pole neile rääkinud?", küsisin ma Justinilt.
" ei ole..", ütles Justin pead raputades ja seejärel Loganile otsa vaadates.
"Mida rääkinud?", küsis Kevin, kes tuli külmkapi juurest, viineritega hüljest mängides.
..ei möödunud sekunditki, kui kõik valjusti naerma purskasid. Isegi Logan ja Justin.
" Justin..räägi neile", ütlesin ma, kui ma olin naermisest natuke rahunenud.
Justin noogutas ja rääkis poistele ära terve loo.
Nagu ma olin arvanud, andestasid poisid talle kiiresti. Ning see tegi kõigi tuju palju paremaks. Tegelt oli mega hea teada, et isegi siis, kui nad mind nii vähe teavad, nad siiski hoolivad minust. Neid isegi ei huvitanud see, et Justin on mingi gängi liidri poeg.. Nad käitusid temaga nagu tavalise inimesega. Nagu parima sõbraga.
Sain teada, et Logan, Kevin ja Carl ongi turvamehed, kes mind kooli valvama tulevad ning see muutis nii mõndagi. Enam ma polnud niivõrd vastu sellele mõttele, et keegi peab mind valvama ja minuga terve koolipäev kaasas jõlkuma.

***
Hommik
***

Olime kuttidega terve õhtu vältel erinevadi rallimänge mänginud, ning see hakkas mulle isegi väga meeldima.
Peamiselt sellepärast, et tegime Justiniga teistele koguaeg pähe.
Kuid sellel kõigel oli ka oma tulemus.
Tagajärg, milleks olid toon tumedam nahk silmade all.

Peeglisse vaadates nägin ma väga väsinud ja katkist tüdrukut, kellest oli taas saamas inimene. Kuid seda väga aeglasti.
Et natukenegi normaalsem välja näha, varjasin ma õrna meigikihiga oma näo koledamaid kohti. Oma silmaaluseid.

Mul polnud isu, mõeldes jubedusele, mis mind täna ees ootab. Kool. Koht, kus olen ma avatud raamat, lugemiseks kõigile kes vaid tahavad.
Ka riietus, mille ma valisin, oli tavatu. Tavatu, mulle, kuna terve outfit sisaldas vaid värve nimega 'must'. Minu plaan oli olla märkamatu.

Vaatasin terve aeg, kui posid oma toitu isukalt sisse õgisid oma käsi. Hommiku segaduses, mille oli tekitanud neli poissi hommikul ringi tormamas, polnud kolm neist õnneks minu puuduvat isu toidu vastu märganud.
Vaid Justin oli see, kes üle laua mind kulm kortsus jõllitas. Kuid temast piisas. Ma pidin vastu tahtmist toitu endale sisse kühveldama. Sest, muidu oleks kogu see plaan, 'minna uuesti kooli ja püüda nii kiiresti kui võimalik oma elu taas normaalseks saada', oleks lihtsalt kadunud.
Püüdsin tuletada meelde rutiine. Nimelt neid rutiinseid tegevusi, mida tegin veel siis, kui mu elu korras oli.

Haarasin enne majast väljumist kaasa käekoti, kontrollides igavusest veel üle kõik, mis seal sees ja puudu olla võis.

Läksime eraldi autodega, kuna algusest peale oli olnud plaan, et nemad jäävad märkamatuks.
Tundsin lähenevat kooli vaadates oma kätes kasvamas järjest suuremat värinat. Enne autost väljumist tundsin veel Justini huuli oma põsel ja julgustavat kätt minu selga silitamas. Aga see oli ka kõik, enne kui ma enda väriseva käega lingist haarasin.
Mida lähemale ma koolile jõudsin, seda kahtlevamad olid minu sammud. Vaatasin veel taha, nähes poisse julgustavalt mulle naeratamas.
See oli tuttavat tunne, kui olin esimesed sammud kooli siseruumides juba teinud. Muidugi oli see tunne tuttav, sest iga sammuga oli soov kooli põrandasse vajuda järjest suurem.

Minu suule tekkis õrn naeratus, kui olin oma asjad kapist kätte saanud ja just lootma hakanud, et minu kartused olid asjata.
Tegin juba esimesed julgemad sammud klassi poole, kuni mind peatas beibelik hääl.
"Emily, saan ma sinuga rääkida?", küsis hääl, mille koheselt ära tundsin. See kuulus Nelele. Ning see pani mu kohapeale tarduma.

Kuna mitmed teist, küsisid 'kuna uus osa', siis otsustasin lühema osa teha juba täna..
Loodan, et sellegipoolest meeldib.

Vote ja avalda oma arvamust kommenteerides siia alla!
⬇👍⬇👍⬇👍⬇