Mafia Boy [VALMIS😍😁]

81.osa

Eelmises osas:
Ma tundsin oma pead plahvatamas, kui ma kaljuäärele vihaga püsti tõusin. Olles segaduse ja meeleheite pärast valmis kirja tuulte ja lainete valla viskama. Kui ühtäkki klikkis mu peas midagi. Üks nimi. Üks inimene.

ALAN

Ma surusin kirja tasku ja jooksin autosse. Kihutades Jacksoni juurde, soovides temaga rääkida

‐---------------
JÄTK:
Justin:

"Jackson!", karjusin ma olles jõudnud ukseni ja tampisin seda rusikatega meeleheitlikult.
"Jackson", olin ma jõudnud karjuda veel kui uks avanes ja õrn kuma nüüd ukseavas seisvale mehele langes.
Ta vaikis, astudes kõrvale ja lastes
mul majja sisse tormata.

"Kas sa tead et mul on vägagi korraarmastajad naabrid, kes mingilgi moel sinu räuskamist ei aksepteeri?"küsis ta teades vägagi hästi, et see on viimane asi mis mind huvitaks.
Ma olin jõudnud teda korraks vihasema pilguga vaadata, kui ta juba vabandavalt käed üles tõstis ja pärast võileivast suutäie võtmist diivanile mugavasse asendisse istus.

"Ma mõtlesin välja! Ma tean kes on see inimene!", ütlesin ma ühtäkki olles segu emotsioonidest, kui ma rahulikult võileiba nosivat meest suurte silmadega vaatasin.

"Nutikas", ütles ta lihtsalt ühe sõna ja pühkis oma võileivased käed pükstesse kui ta uuesti külmikuni suundus.

"Nutikas? See on kõik mis sa ütled?", küsisin ma imestusega vaadates meest, kes saia peale suurema vorstiviilu lõikas, kui sai seda ise oli.

"Ma imestan et sul nii kiiresti selle välja mõtlemisega läks...agaa" venitas ta 'a-d', ja ladus ülejäänud asjad tagasi külmiku.

"Aga?"

"Sa oled aeglane", nähvas ta trepist üles joostes, kui ma toimuvat seedides alumisele korrusele jäin.

"Sa..sa .."

"Mina mina", rääkis ta hullupööra vähe energiat mulle vastamisele kulutades, kui ma tema tuppa sisse olin tormanud, pärast seda kui ma olin leppinud, et ei suuda tema käitumisekiikse välja nuputada.

"See on Alan. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma ise sellele varem ei tulnud!!  Miks sa ei võinud mulle seda lihtsalt varem öelda??? Meil on vaja Emily päästa ja KOHEE!!!", rääkisin ma tungides tema ja arvuti vahele, mille tühja ekraani ta jõllitas.

"Sa tead kus ta on?", küsis ta tuimalt, kuid teeskles õrna kulmukergitusega nagu teda huvitaks.

"Ei...aga SINA. Sina ju tead ometi..onju??", küsisin ma, kui mu hääl värises ja esile oli tunginud tugev noot murest. Samuti oli seda aru saada mu käitumisest, sest enam ma ei seisnud vaid vaatasin kükitades otsa Jacksonile.

"Ei", ütles ta neelatades ja tõmbas end tooliga lähemale arvutile.

"Miks sa oled siis nii kindel et see Alan oli? Milleks olid vajalikud need peidetud vihjed? Kui Emily siiski surnud on", ütlesin ma pea kätele toetades, neelatades võimalikult palju, et mu silmadest pisarad alla ei veereks.

"Ta on elus", ütles ta pannes käed mu õlgadele ja vaadates mulle sügavalt silma. "Ta on" ütles ta segades vahele selle mida ma ütlema olin hakanud.
"Sa oled mu parim sõber. Alati. Hetkest mil me tutvusime. Ma ei loobiks oma sõnu tuulde teemal...pigem kõige kõige olulisema inimese kohta, kes sul elus on."

Ma uskusin. Uskusin tänu tema pilgule, toonile ta hääles.
"Kuidas me ta tagasi toome?", küsisin ma enesekindlust kasvatades, tõustes püsti ühes Jacksoniga.

"Meil on vaja see välja nuputada", sõnas ta pisut mu kindlustunnet kõigutades. Ma tundsin et suur osa on puudu. Paljugi mis ta jätab mulle rääkimata.
"Mul on sulle midagi", ütles ta tekitades kõikide tunnete kõrvale hetkeks huvi, kui ta oma sahtlis soris ja nähtavale imelikult sinises värvuses vaakumpakendi tõi. Selles polnud sugugi läbi näha, mis selles peitus. Kõik mis ma selle kohta teadsin oli see, et selles oli midagi kandilist.