Mafia Boy [VALMIS😍😁]

75.osa

Jätk...
Justin:

Möödunud oli mõned päevad matustest...mõned valusalt kohutavad päevad.

Mu plaan oli selge: panna kõiki mind usaldama.

Panna kõiki uskuma, et suudan olla ihuüksi...
... samas niipea kui ma olin selle plaani tulemuse kätte saanud, kavatsesin ma kõigi usaldust rikkuda.

Mul polnud enam midagi kaotada.

Nii ma siis istusin lauas lähedastega ja lürpisin suppi sest, midagi muud poleks mul alla läinud. Pidin teesklema, et ma ei hakanud hulluks minema. Et ma suutsin elada mõttega oma kallimate inimeste surmast.

Kõikide pilgud olid taldrikutel, väljaarvatud Jacksoni pilk, kes mind üle laua jõllitas. Ühtlasi olin ma ka aru saanud, et ta oli ainuke inimene lauast, kes mu äkilist ülesaamist ei uskunud. Teised polnud suutnud seda valu kõrvalt märgata.

Rääkidest plaanidest lähemalt, tahtsin ma kõikidele jätta mulje, et ma ei kavatse endale kätt külge panna.
Otseloomulikult oli see mul plaanis. Otseloomulikult olin ma terve selle nädala vältel ainult mõelnud sellele, kuidas saavutaksin rahu sellega, kui ma Emilyle ja meie lapsele igavikku järgi läheks. Jätkama meie igavikku, mis selles maailmas kohutava lõpu sai.
Meie õnn oli siinses maailmas röövitud.

Ainuke viis leida taas oma õnn, oli suunduda meie igavikku... meie kolme igavikku.

Tõusin lauast püsti, tuues endale kõikide väsinud ja äranutetud pilgud.
"Ma lähen..enda ruumi", ütlesin ma rahulikult otsides sõnu. Ma ei teadnud, millist definitsiooni oleksin ma pidanud pehmete seintega toa nimetamiseks kasutama. Kõik noogutasid mõistvalt, kui ma oma sammud toa poole seadsin.

See oli mu võimalus. Samas aeg oli piiratud, kuna lauataga istuvad valvurid olid kiiremini sööma hakanud, et mind valvama tulla.
Kohe, kui ma olin inimeste vaatepildist väljas, minu sammude kiirus kasvas.

Ma olin otsustanud, et pean toast kaasa krabama ka selle kella, mille Jackson mulle andnud oli. Selles oli miski.
Miski mis mind ärritas. Miski mis mind pani tahtma karjuda, kuna ma siiani ei teadnud põhjust, miks ta selle kella mulle andnud oli. Jackson oli terve minu elu vältel olnud üks mu parimatest sõpradest. Mõeldes ajast tagasi olin aru saanud, et ta poleks selle kella andnud mulle tühipaljalt mõnitamise pärast. Selles pidi olema midagi!!

Ja kuna ma polnud nende kahe päeva jooksul seda välja suutnud mõelda, ega ka näinud Jacksonilt võimalust küsida...olin ma otsustanud selle eseme kaasa võtta.

Soovisin, et see oleks viimane ese, mida näen enne, kui ma suren. Ausaltöeldes peale Emily ja beebikese surma oli see ainus asi, mis oli natukenegi pannud mind millegi vastu huvi tundma. Veelkord, selles esemes oli midagi.

Olles haaranud selle kaasa toast, samast kohast, kus see oli olnud enne, jooksin ma nii kiiresti kui suutsin.
Jooksin autoni ja istusin sellesse, kui ma kuulsin et keegi väljub majast.
See ei peatanud mind ja ma lisasin kiirust juurde, käivitades auto ja vaadates tahavaate peeglisse. Üllatavalt oli see valvurite asemel Jackson, kes kätega vehkis.
Sain ta viibetest aru, et ta soovib mulle midagi öelda.

See oli mu võimalus. Võimalus küsida, miks ta mulle selle kella andis, aga ei.

Kui see miski, miski mis tahtis, et mu kallim ja esimene laps lahkuks siit ilmast. See miski, mis ei lasknud mul olla lihtsalt õnnelik oma unistuste naisega. See MISKI, mis otsustas piinata mind kõige kõige kohutavamal moel, oleks tahtnud, et ma selle kella mõttest oleksin aru saanud, siis ta oleks leidnud selleks aja. Aja, mida mul nüüdsest enam ei olnud, sest astusin sellele MISKILE vastu ja suundusin Emily ja beebi juurde. Jätkama meie õnne.

Nii ma siis neelatasin ja surusin gaasi põhja. Jättes seljataha siia ilma jäänud inimesed, kes minust hoolisid. Kellele ma mitmekordset valu põhjustasin lihtsalt sellega, et soovisin olla õnnelik. Olen isekas.

Jõudsin kuristiku äärele. Esimesed sammud siin ja minu silmad olid täitunud raskete pisaratega, nagu vajaks kaljudele pekslevad lained juurde vedeliku, et olla võimsam ja hävitavam.
Olin kuristiku äärele ohtlikult lähedal, arvestades selga puhuvat tuult ja hüpnotiseerivat lainete häält. Juhtuhtuv äpardus oli sellel hetkel vägagi oodatut, kuna see oleks võtnud mu õlgatelt ära koorma, pidamata sammu vabalangemisse ise tegema.

Paraku tuikusin ma tuulte ja uinutavate häälte saatel asjatult, olnud sulgenud silmad ja hoides kraplikult oma rinnal kätevahel kella, mis kindlate vahedega tiksus. See koht polnud juhuslik kaljuäär, ega lihtsalt tavaline turistide lemmikpaik. Sellest paigast teadsid vähesed.
Olin leidnud minevikus tee siia Emilyga, kui me öösiti lainete kohina saatel tähti vaatamas käisime. See oli ka põhjus miks mu silmad suletud olid.
Me polnud siin kordagi käinud päeval. Me polnud saanud läbi silmade kogeda seda imelist vaadet, mida ma nüüd ka süümepiinadest endal imetleda ei lubanud. Ülekõige soovisin, et saaksin kerida tagasi aega. Kogeda kõike rohkem, mitte raisata hetkegi eemal Emilyst. Kui saaksin oleksin tutvunud temaga varem. Nautinud igat hetke. Mitte iial võttes temalt oma silmi. Lugedes üle iga sünnimärgi Emily kehal. Küllates ta üle suudlustega ja korrutades vahetpidamata, et ma armastan teda ja meie last meeletult.

Paraku polnud see võimalik. Kõik võimalused olid võetud.

Avasin silmad, kuna kuulsin eemalt väikelapse kilget. Nägin kaugustes pruunide juustega naist, kes kohutavalt meenutas mulle Emilyt. Kõik meenutas teda. Pühkisin käeseljaga silmi pisaratest et näha paremini. Naine jooksis ja ajas taga oma pisikest last, kes arvatavasti oli äsja õppinud kõndima, kuna ta koperdas iga paari sammu tagant.

See kõik tuletas meelde mulle millest ma ilma jäin. Kõik mis oleks võinud olla. See sama oleks võinud olla minu tulevik. Minu ja Emily tulevik oma lapsega. Lapsega kellel poleks saanud olla paremat emmet, kui Emily..kaitsvamat issit, kui mina. Totramaid onusi ja tädisi, kui Kevin, Logan, Jackson, Carl ja Jessica. Ja muidugi ei tohiks ka unustada maailma parimat vanaema ja kahte vanaisa, kes hoolitseksid selle eest, et laps sööks ja sööks ja sööks ja sööks.

Sellele mõtlemine pani mind nutmisest värisema. Mind krabasid käed kui olin kallutamas ette, olles avanud silmad ja suunanud viimase pilgu kellale.
Mul polnud jõudu võidelda vastu. Ma vajusin kätesse mis mind hoidsid. Nuttes ja karjudes valust seosetuid lauseid.
Haletsedes ennast.
Vihates seda, mis pani meie elu nii äkiliselt muutuma.

Kõik oli täiuslik.

----

Tundsin üleolevat kuumust ja avasin paaniliselt silmad.
Olin selles samas ruumis, kus mind mitu päeva hoitud oldi.

Mu seisund oli nii halb, et ma ei saanud aru, kes see inimene oli, kes iga paari tunnise vahe tagant, taas minu tuppa tuli ja mind mõned minutid vaatas.

Ärgates ei teadnud ma midagi. Ma olin paanikas, sest ma ei teadnud oma nime.
Nüüdsest olin ma aga aru saanud...

...ma olin Emily, ma olen rase ja see siin polnud minu kodu.

Jätkub...

Follow!!
Vote!!!
Com!!

🌞Karjuge kommentaarides mida te arvate sellest osast⬇️⬇️⬇️

🌞Samuti AITÄH et viitsisite kirjutada eelmise osa alla nii palju kommentaare!!!

(See käib kuidagi hästi kokku selle osaga)❤❤also mu lemmik laulja.