Mafia Boy [VALMIS😍😁]

67.osa

Jätk:

On möödunud mitu kuud ja käes on pulmade eelne nädal. Jap. Te kuulsite õigesti. Pulmadeni on jäänud täpselt üks nädal.
Möödunud kuud on olnud pöörased. Me oleme Justiniga poolenisti ära dekoreerinud lapse toa, paigutades ära asjad mis on sooneutraalsed, kuna lapse soo saame me ju teada pärast beebikese sündi. Kõik on olnud justkui suurepärane, kui muidugi välja jäta fakt, et nende kuude jooksul olen ma mitmeid kordi näinud aias seda sama varju. Samuti käies poes või tegeledes igapäevaste asjadega on seda mitmeid kordi ette tulnud.
Ja kui te küsite, kas ma olen rääkinud Justinile või järsku mõnele sõbrale...siis vastus on EI. Mulle tundub, et olen muutumas liiga paranoiliseks. See pole ju esimene kord, kui olen hallutsinatsioone näinud. Seega ilmselt on see tulenev minu haigusest.

Rääkides tänasest on minu päevaplaan lihtne. Ma saan kokku Alaniga ja soovin teha ära nii palju pulmadega seoses kui võimalik. Lihtne ju. Ajaa, õhtul saan ka kokku Jacksoniga.

Hetkel sõidamegi me Justiniga kahekesi Alaniga kokku saama. Mul on ausalt palju kergem, et ei pea kõige kohta, mis on seotud Alaniga Justinile valetama. Palju raskem oleks olnud , kui peaksin Alani olemasolu varjama ja Justinile koguaeg rääkima, et lähen Jessicaga kokku saama. Ma arvan, et ei suudaks seda teha.

Olin omas mõttes olnud juba paar minutit, kui järsku tundsin kellegi õrna puudutust reiel. Märkasin, et olime seisma jäänud, aga asukohaks polnud kohe kindlasti see, kus pidime Alaniga kokku saama.
"Justin mida me siin..." hakkasin ma küsima, kui märkasin, mida Justin vaatab.
Nägin kaugemal toidupoe juures seismas Jessicat, kes pidi vanematega reisil olema. Hakkasin autost väljuma, kui tundsin Justini takistavat kätt. Enne kui ma midagi küsida jõudsin nägin ma poest väljuvat Liamit, kes minule ja emale öelnud oli, et sõidab sõpradega nädalaks kuhugi. Nägin kuidas Liam ja Jessica ühendavad käed ja ...SUUDLEVAD.
"MIDAKURADIT", ütlesime me Justiniga samalajal, kui me üksteisele otsa vaatasime ja siis pilgud tagasi neile suunasime.
Mu juhe jooksis kokku. Kas Jessica ja Liami vahel on midagi ja kas tõesti valetasid nad kõigile, et see nädal koos viibida...mõlkusid mu peas küsimused, mille vastust kavatsesin teada saada kohe ja praegu.
Saatsin enne autost väljumist Justinile kavala naeratuse ja käeviipe, mille järel ka tema autost väljus.
"Mis su plaan on?" Küsis Justin, kes oli tulnud mu kõrvale, pilk ikka musitavatel tuvikestel.
"Kohe saad teada", ütlesin ma itsitades ja jättes mulje, et mul üldse mingi plaan on. Tegelikult. Ei, ei olnud.

Võtsin Justini käe enda kätte, kui ta teise käega puldist auto kinni pani ja minu juhitud suunas liikus. Nüüd olid Jessica ja Liam juba seljaga meie poole ja mulle tundus, et sedaviisi on neid üllatada hulga lihtsam.

"Jessica, Liam, kui tore teid näha!", ütlesin ma ette manades näo nagu tõesti oleksin ma nende siin olekut alles märganud.
"Tsau...Emily", ütles Jessica, kes oli ilmselgelt ehmatanud.
"Mis te siin teete siis kah..Liam ja sina", ütlesin ma kogu oma tähelepanu ja pilgu suunates Liamile, kes seisis seljaga meie poole, olles mõned sammud kaugenenud. Ilmselt arvas ta, et me ei tundnud teda ära.
" a tsau sina. See tähendab ..ma mõtlesin ..tsau siss", ütles Liam, kes nüüdseks oli ümber keeranud ja midagi kokku puterdas.
"Te olete nii ehmunud nägudega, kas juhtus midagi?", küsisin ma teeseldes totakat ja vaatasin neid kordamööda suurte silmadega.
"Ei,ei juhtunud", ütles Jessica kelle põskede tõttu oli ta peedkiks või hoopiski maailma punaseimaks tomatiks muutunud.
"Kas sa oled haige?", küsisin ma käsi Jessica näkku loopides, katsudes nagu igal viisil tema temperatuuri.
"On sul palavik äkki?", lisasin ma ja vaatasin silmanurgast, kuidas Justin, kes siiani midagi öelnud polnud, neru kinni hoiab.
" mkmm, minuga kõik korras", ütles Jessica ja tõmbus eemale minu pautsutavatest kätest.
"Liam viime ta arsti juurde", ütlesin ma kättpidi Jessicat suvalises suunas tirima hakates. Nüüd oli kerkinud ka ulme punastus Liami palgele, mida ta eemale vaatamisega leevendada üritas.
"No, teoreetiliselt võime me ju viia, aga..." hakkas Liam midagi kokku klopsima, kui ma oma patsutavate kätega temani jõudnud olin ja nüüd siis neid tema näkku loopisin.
"Kuule noormees, ka teie paistate haige olema", ütlesin ma peaaegu ka ise murdudes ja narma pursates. Mind takistas aga helin, mis tuli mu taskust ja, mis tähistas seda, et mulle oli saabunud sõnum.
Alani nimi välkus ekraanil, mis tuletas mulle meelde, et olime ta ootama jätnud. Saatsin talle sõnumi vastu, lugemata ise, mida ta oli mulle kirjutanud. Ütlesin talle lihtsalt, et kohe tuleme.
Tõstsin pilgu ekraanilt ja nägin Liami ja Jessica narveerivaid hirmul nägusi. Vaatasin Justini poole, kes pani käe mu õlale ja viipas peaga õrnalt kahe inimese poole, kes parema meelega praegu sooviksid maa alla vajuda, kui meie meeldivas seltskonnas viibida.
Ohkasin ja mu suule ilmus automaatne naeratus.
" okei, aitab, ma olen teid piinanud piisavalt", ütlesin ma itsitades ja tundes, kuidas Justini käed enda tee ümber minu leiavad.
"Mismõttes.."ütles Jessica, kelle segaduses ilme, ei otsinud vastust minult vaid Liamilt, kes oma pilguga samuti teda neelas.
"Esiteks alustame sellest, et te kumbki valetasite oma praeguse asukoha kohta..", ütlesin ma käed ristitades ja kurjema pilguga mõlemat jõllitades.
"Me võime seletada!", hõikasid mõlemad justkui ühestsuust.
"No, seletage seletage", ütlesin ma ootava pilguga neid silmitsedes. See vastus võttis neid tummaks, nad polnud seda oodanud. Nad vahetasid küll pilke, lootes et ühel neist tuleb see geniaalne vale, mida lauale laduda, aga ei.
"Teil puudub seletus, nagu ma näen", ütlesin ma ja mõlemate pilgud olid suunatud maha. Jessica noogutas õrnalt, vaadates seejärel mulle silma ja oodates mis järgmiseks.
"Teiseks, me nägime teid käest kinni hoimas ja mitte ainult. Ka suudlemas.", ütlesin ma vahelduseks vaadates Justini poole, kelle pilk oli juba mul. Nägin tema silmadest toetust, selleasemel mida olin kartnud et näen. Pahakspanu, et end teiste inimeste ellu torgin. Ju siis sai ta aru nagu mina, et tegemist on mu parima sõbranna ja minu oma vennaga.

"Ega sa pahane ole?", küsis Jessica kurvalt, hoides hapniku endas senikaua kui ma vastan. Ta kartis. Ta kartis meeletult. Toetust otsides vaatas ta Liami poole, nagu mina alati vaatan Justini poole. Sain aru, et nende vahel pole tavaline meeldimine, kui Liami käed automaatselt enda koha Jessica ümber leidsid ja teda kõigutades hoolitsevalt kallistasid.
"Muidugi ma pole. Tegelikult ma ei saa aru, miks sa üldse arvasid, et ma oleks", ütlesin ma, kuuldes seekord kurba nooti omaenda hääles.
"Sa pole?", küsis Jessica kelle silmis läikisid pisarad.
"Ei, kallis, te sobite ideaalselt kokku. Ma ei mõtle selle all, et te ei ole erinevad. Muidugi te olete. Aga mina ja Justin oleme ka ja nagu te teate, mis me juba nädala pärast teeme. Me abiellume. Samuti saame me varsti enda kätevahel hoida omaenda last.", rääkisin ma ja nähes, kuidas iga sõna peale naeratus Jessica näos kasvab.
"Ma ei oskaks enda vennakesele paremat tüdrukut, kui sina soovidagi", lisasin ma, kui Jessica kikivarvul joostes minuni tuli ja hääletult karjus. Enne kui ta mu kallistusse haaras tegi ta enda ümber õnnest keerutuse ja tantsis natuke õnnetantsu, mis mu naerma pani.
"Ma armastan armastan armastan sind, aga misasi see oli mis sa just tegid?"  Küsisin ma kui Jessica minu õlale õnnest nuttis, kui ma ta värisevate kätevahel olin.
"Tegelikult tahtsin ma õnnest täisest kõrist karjuda ja sulle sülle hüpata, aga sa oled viimast kuud rase ja ma ei taha, et sa siia samma tänavale sünnitaksid", ütles Jessica iseenda jutu peale itsitades, mis muidugi ka meid kõiki naeratama pani.

Naeris ka Liam, kelle hääl, mind soojast kallistusest taanduma pani ja uude kallistusse tõmbas.
"Hoia Jessicat nagu sa hoidsid seda kommikarpi, mis 15 aastat su voodi all vedeles ja milles kõik kommid halvaks läksid, enne kui keegi neid isegi süüa sai." Ütlesin ma naerdes mälestuste üle, ja kallistasin oma venda tugevalt.
"Mkm, ma hoian paremini, kuna mis sa arvad, et ma ei tea, et sa vahel sealt mõne kommi näppasid ja lasteaeda kaasa võtsid, kui keegi ei uskunud, et ma seda karpi oma voodi all hoian.", ütles Liam naerdes ja vaatas oma tulevast abikaasat. Või no ma mõtlen Jessicat.

Kuulsin taskust järjekordset tilinat, mis mu silmad punni lõi ja mille järel ma pooljoostes auto poole tõttasin.
Järsku ma pidurdasin, keerates end ümber ja minnes tagasi teiste juurde. Surusin kähku nii Jessica kui ka Liami põsele musi ja vaatasin siis vabandavalt Justinile otsa.
"Vabandust, et ma su siia unustasin, aga Alan on  oodanud meid väga kaua", ütlesin ma teda autopoole tirides ja kuuldes kuidas Jessica ja Liam meie üle naeravad.
Ega ma ei ole väga paha inimene, et oma mehe korraks ära unustasin...
Ega ju...
------
Astusime sisse minu ja Justini hotelli, mida olime lubanud Alanil pulmade planeerimisega seoses kasutada. Õigemini olime me andnud tema käsutusse mitmed ruumid, kus me koos pulmi korraldamas käisime. Nendes ruumides asetsesid enamasti erinevat värvi šabloonid, mille vahel oli kergem valida, milliseid värve oma pulma eelistame. Samuti olid need ruumid täis pilte pulma kleitidest, tortidest ja hoonetest, kus võimalik pulmi pidada. Kõik oli väga pulmalik, kui nii öelda.
"Alaan, me oleme kohal, vabandust et meil nii kaua läks!!", hõikasin ma üle maja, kui samalajal tuli Justinile kõne ja ta läks seda majaette vastu võtma.
"Alaaan", hakkasin ma uuesti hõikama, kui keegi kattis oma käega mu suu. Juba puudutuse järgi tundsin ma, et see pole Justin ja ma hakkasin siplema ja appi karjuma, niipalju kui see võimalik oli...

Jätkub

Vote/follow/comm