Mafia Boy [VALMIS😍😁]

78.osa

Jätk:

Nii ma siis istusin voodil, oodetes   midagi huvitavat. Toibudes väsimusest, kuna oli  äsja üles ärganud.
Kiigutasin jalgu üle voodiääre, võpatades kui voodi puitraam muutuva raskuse all tõi kuuldavale kõrvulukustava kriuksatuse.

Ma tundsin ülekurnavat väsimust, kui ma voodist püsti tõusin lohistades jalgu liikudes suunaga vannitoa poole.

Vaadates peeglisse polnud peegelpilt sugugi rahuldav. Ma olin näost kahvatu ja mu palgelt oli kadunud igasugune mälestus naeratusest, nagu poleks seda kunagi seal olnudki...aga ma teadsin et oli.
Oli kõigest mõned päevad tagasi. See oli kolmas mööduv päev sellest, kui mind oma enda pulmadest rööviti.

Vaene Justin... mida tema pidi tundma? Mida ta tunneb preagu? Kus ta on ja mida ta teeb praegu?

Sulgedes kapiukse, mille siseküljel oli peegel, suundusin ma tagasi ruumi, kus olin maganud. Jäin pikemalt seisma vannitoa ja magamistoa vahelisel ukselävel, vaadates ruumi uudistava pilguga.

See oli ilus. Tõsiselt lihtsa kuid ilusa sisustusega ruum. Mõtlesin tagasi eilsele, kui Alan oli mu siia majja toonud.
Mina veel olin arvanud, et ta laseb mind korraks välja ja siis pean keldri tagasi suunduma, aga ei. Õnneks oli ta lubanud jääda mul majja, mis asub üpriski selle väikse saare lõunapoolses alas. Majja, kus ta ööbis ka ise.

Enne veel, kui ta eile magama suundus ja mu siia ruumi lukustas, olin ma suutnud temalt kätte saada informatsiooni. Seda polnud küll palju ja see polnud seda liiki info, mis oleks mind siit saarelt põgenema aidanud, aga siiski tundsin, kuidas ta usaldas iga hetkega mind aina rohkem.

Nimelt rääkis ta, et asume saarel, mille asustus on väga väike.
Siin saarel on vaid paar maja, mille kunagi oli ehitanud Alani isapoolne vanaisa. Ta oli elanud siin oma naisega ja ajapikku ehitanud saarele mõned teisedki majad.  Lootes, et keegi kunagi tuleb talle külla. Keegi eriline, kellele ta kogu selle pärida oleks saanud.
Alan polnud mulle lahti seletanud detaile, kuid tema toonist oli aru saada, et selles loos on midagi maagilist.
Mingi saladus, mis vajab veel avastamist ja mille avastamine on aja küsimus- seda rääkis mu sisetunne.

Olin mõtiskluste keskel liikunud aknast ukseni, vajutades ukselinki ei lootnud ma näha mingeid tulemusi, kuid oodatust vastupidiselt vajus uks mu ees pärani.
Mu ees oli koridor.
Koridor praokil ustega.

Mõtlemata pikemalt liikusin ma ettevaatlikult mööda maja, piiludes sisse lahtistest ustest. Mu peas keerlesid mõtted, kuidas oli uks, mille eelneval päeval Alan oli lukustanud LAHTI?
Ainuke looguline varjant oli see, et Alan oli ka öösel mind vaatamas käinud. Umbes nii nagu ta oli teinud, kui olin lukustatud keldri.

Kui olin kontrollinud üle terve maja mõlemad korrused, polnud ma leidnud Alanit. See tähendas aga seda, et mul tuli mõelda välja järgnev plaan.
Ma oleksin saanud hiilida välja majast  ja põgeneda, aga peamine küsimus oli KUHU?. Loogiliselt mõeldes oli ümber saare vesi...ja isegi siis, kui mõni teine saar oleks selle saarega lähestiku asunud, poleks ma suutnud oma suure kõhuga kuigipalju ujuda...või isegi mitte üldse ujuda.

See mõte pani üle minu voolama kohutava tunde. Ma olin lõkus. Täiesti lõksus, ka siis kui ma otseselt mõnda ruumi lukustatud polnud.

Ma pühkisin kiiruga ära pisarad mis mu vaatevälja takistasid, üritades lapse, Justini ja perekonna nimel mitte allaanda.

Ma otsisin taas üles ruumi, mis nägi välja nagu see oleks kellegi kabinet. Esmavaatlusel, kui olin sellesse ruumi piilunud, oli mu silma jäänud laual olevad paberid, mis oli ka põhjus miks valisin esimese asjana ülevaatamiseks selle ruumi.