Mafia Boy [VALMIS😍😁]

79.osa

Eelmises osas:

See valu sõi teda elusalt.

Jätk:

Ma lasin nutta mehel mu ees, keda aastaid oli räsinud piin ja kes alles nüüd oma valu läbi pisarate välja elas.

Mind ja seda meest ühendas rohkem kui keegi siin maailmas oleks osanud oodata, ta oli mu poolvend.

Mu oma enda kadunud vend, kellest ma ei teadnud. Keegi keda ma nüüd uudse pilguga jägisin, kui ta nuttis, silmad täis valu ja pisaraid.

Ta tõusis püsti, kuivatades pisarad et näha ja ulatas mulle käe, mille ma ilma kõhkluseta haarasin. Ma järgnesin talle mööda koridore, kätevahel kiri mille Alan oli tagasi minu kätte ulatanud. Ta ei suutnud seda hoida, rääkimata selle lugemisest..sellele mõtlemisest.
Ma sain aru, aga ei mõistnud..

...ei mõistnud enda isa, kelle süüks sain ma järjekordselt veeretada kaose mu elus. Õigemini polnud seekord peategelaseks mina...vaid Alan.

Jõudnud ruumi, millesse varasemalt olin saanud lahtise ukse tõttu vaid piiluda, seadis ta sammud voodini ja istus kummuti kõrval olevale kohale.

"See on sinu tuba?", küsisin ma jutu teemat muuta püüdes ja liikusin ruumi uudistades ringi.

"Jah", ütles ta noogutuse kaasabil ja liikus silmadega kaasa vaatama kõike, mida minagi vaatasin.

"See on hubane", ei teadnud ma öelda midagi targemat. Aga mu komplimendis ei kõlanud vale, vaid tõepoolest oli see maja hästi sisustatud ja hubane, tekitades kodutunde juba uksest sisse astudes. Kahjuks ei tulnud see sellises olukorras kasuks, pannes mind hullupööra igatsema oma pere ja Justinit. Vähemalt ma teadsin nüüd et minu röövija ei ole mulle keegi võõras.

Jõudsin kummuti peal olevani pildini, võttes selle enda kätevahele. Koheselt jäi mulle silma  selle pildi keskel seisev õnnelik poiss, kes seisis kahe täiskasvanu vahel, hoides neilt mõlemalt käest kinni.
Selle pildi tegi eriliseks fakt, kuidas mõlemad täiskasvanud õnnelikult üle poisi üksteisele silma vaatasid.
Pilt oli tehtud kaugelt, mistõttu ma paremaks nägemiseks pilti endale lähemale võtsin, kissitades silmi jõudsin ma ehmatava tulemuseni, mistõttu ma äärepealt pildi maha pillasin. Siiski jõudsin ma kuidagi selle kiirelt kapile tagasi asetada ja kükitada, et ma kokku ei variseks.

Sellel pildil oli mu isa koos Alani emaga, kes üllatavalt polnud sugugi muutnud. Mu hingele vajus üha suruvam raskus, mida pikemalt ma seda pilti vaatasin. Siiski püüdsin ma mitte lasta sellest end häirida ja vaatasin selle taga olevat fotot, mille ümber puudus raam ja mis oli kolmest kohast puruks rebitud ja siis taas kokku teibitud.

See pilt oli kohutavalt erinev teisest pildist.
Sellel pildil ei leidnud ma midagi mis viitas "õnnele".
Ainult kurbus ja esile kiskuv südamevalu, oli näha nii poisi, kes üleni mustas ja rebitud nahkseis riides seisis pildi keskel, viha kõige vastu mis teda ümbristes. Viha maailma vastu.
Sellegipoolest tõi pildile värvi mõni maad eemal olev ema, kellel ei õnnestunud kulmude vahel asetsevat murekortsu ka pingutades peita. See oli ta näkku kleebitud ja ilmselge nagu Alani murtud süda, mis väljendus tema riietuses ja hoiakus.,

See oli sedalaadi pilt, mida võib kergekäeliselt leida kooliõpikutest, küsimaks mida näed pildil sina? Kuidas sa kirjeldaksid seda pilti? Mida pildil olevad inimesed tunda võiksid?