Mafia Boy [VALMIS😍😁]

70.osa

Eelmises osas:

Ärkasin tunde peale, et hakkan lämbuma ja automaatseks refleksiks sai köhimine. Avades silmad nägin ma paksu suitsu ja tule valgust enda ümber hõõgumas. Sain aru, et olen põlevas majas.

Jätk:

Koheselt krabasid mind käed, mis toa ainukesest aknast mind välja aitasid. Olin suutnud haarata kaasa ainult oma telefoni, mida ma nüüd kramplikult oma näppude vahel hoidsin. Liikusin majast kaugemale, nähes kuidas vanast majast on saanud hõõguv tulekera.
Ootasin kannatamatult seda hetke, kuna Jackson sealt samusest aknast, kust ta mind välja aitas ka ise välja ronib. Paraku oli venivast ajast saanud määravad sekundid ja tuli oli võtmas maja üle täieliku võimsuse. Vägisi tekkisid mu silmi pisarad, mis minu meeleheitlike hõigete saatel mööda mu põski alla veeresid. Suutmata mõelda mida ma teen, pillasin ma käest telefoni ja jooksin samasse suunda, kust ma hetked tagasi elu eest põgeneda soovisin.
Minu sammud said peatatud selle poolt, kui suured palgid varisesid akna ette, kuhu ma jooksnud olin.

"EIIIIIIIIIIIII!!!!!!!", karjusin ma, kui maa minu jalgealt kadus ja ma põlvedele vajusin, suutmata takistada kätega karjeid, mis suurele šokile järgnesid.

"Emily!!" Karjus hääl, mida olin soovinud kuulda kõige enam. Hääl, mille omaniku ma läbi oma uduste silmade paaniliselt otsisin. Hääl, mille omanik minu poole jooksis ja mis mind taas jalgele tõi. Andes jõu joosta Jacksoni embusesse.
"Jackson", nutsin ma värisedes ja hoides võimalikult tugevalt Jacksonist kinni, et mitte maha variseda.
"Emily,", ütles Jackson kes kattis mu näo suudlustega ja kallistas mind nii nagu ei sooviks ta kunagi mind enam lahti lasta.
"Kus sa olid? Ma arvasin, et sa oled...",ütlesin ma suutmata lauset lõpetada ja puhkesin uuesti nutma.
"Ma pidin saama paar asja majast kätte.", ütles ta ja ma ei uskunud oma kõrvu.
"Sa riskisid asjade pärast oma eluga? Jackson, kuidas sa võisid... sa ei oleks pruukinud pääseda",ütlesin ma teda tugevalt kallistades ja püüdes heita peast mõtteid, mis oleks võinud juhtuda.
"Need asjad on tähtsad, tule lähme autosse", ütles ta, kuid ma peatasin ta sellega, et tõmbasin teda kättpidi kaasa hoopis minuga.
"Mida me otsime?", küsis ta lülitades sisse telefonist taskulambi ja näidates mulle valgust kui ma küürakil olles maast oma telefoni otsisin.
"Leidsin", ütlesin ma näpuga näidates tema kõrvale ja mitte vastates ta küsimusele, kuna juba see on piisav vastus.
Ta võtis maast telefoni, kuna temal oli seda hulga lihtsam teha. Seejärel suundusime me autoni.

Me mõlemad seisime tummalt kummalgi pool autot, meie mõlema pilgud majal, mille õrna kuumust oli tunda isegi siia, kus me seisime. Pöörates pead, et küsida kas lähme, nägin ma majalt tuleva võbeleva valguse abil, pisarat alla veeremas mööda Jacksoni põske. Jackson pööras pilgu mulle.
Oskamatusest midagi öelda, mis oleks piisav, et teda lohutada vaatasin ma maja veelkord ja istusin siis autosse. Jackson oli teinud seda sama ja nüüd oli tema pea toetatud vastu peatuge.
Ma tundsin füüsilist valu oma südames, kui ma nägin teda valust oma silmi kinni pigistamas ja käega tugevalt vastu rooli löömas.

"Vabandust", ütlesin ma võites tema tähelepanu. "Kui mind ei oleks olnud, siis ei põleks see maja praegu maha. Minu pärast me ju tegimegi ahju tule.", ütlesin ma tundes end süüdi.
"Emily... ahi polnud see, mis tekitas selle põlengu," lausus ta huuli kokku surudes ja ulatas mulle ühe volditud ajalehe tüki, mis oli ennist armatuurlaual, aga millele ma polnud varem tähelepanu pööranud.

Ma ütlesin, et minuga ei tasu jamada.
Järgmine kord sa enam ei pääse Jackson.
-xxx-

Voltisin ajalehe tüki tagasi kokku, soovimata mõelda mida need sõnad tähendavad.
" Emily, see on see millest ma rääkisin.   Ma olen ohus", ütles ta ja kortsutades paberi, mida ma talle andnud olin.
"Jackson palun palun palun, ära ole nii kangekaelne ja lase minul ja Justinil end aidata", ütlesin ma tema käe enda kätte võttes.
"Emily kas sa ei saa aru asja tõsidusest. Ka pärast seda mis meiega juhtus. Ka pärast seda KUI SU OMA FUCKING SILMEEES PÕLEB MAJA???!!!"  Ütles ta ärritunult ja tõmbas oma käe mu käest.
"Ma saan.."hakkasin ma hädiselt ütlema, kui Jackson mulle vahele karjus.
"ÄRA SELETA, ET SA SAAD ARU!!! Kallis Emily.. mõned hetked tagasi sa oleks just majja sisse põlenud.  Sa oleksid oma lapsega minu süül surma saanud.", ütles ta ja kahetsus tema näos oli kirjeldamatu.