Mafia Boy [VALMIS😍😁]

61.osa

Justin:

Ma poleks iial osanud arvata et elu tipphetked võivad saada kõige kohutavamateks hetkedeks maailmas.

KÕIGE KÕIGE
KOHUTAVAMATEKS.

Et just siis, kui kõik on korras. Kõik on hästi. Paremini olla ei saakski. Juhtub midagi mis pöörab su kogu maailma peapeale.

HÄVITAB SIND.
KAOTAB SU ELU MÕTTE.

---------------------------------------
---------------------------------------

Jätk...

EMILY:

Möödunud on mõned kuud sellest, kui Justin mind endale naiseks palus.

Paar väga väga imelist kuud.

Kõik millega ma viimaselajal tegelenud olen, on pulmade planeerimine ja tillu beebi kasvatamine. Võino. Teoreetiliselt pole beebi veel sündinud, aga see ei tähendaks et ma temaeest enda sees hoolitsema ei peaks. Pealegi peaks ta meie pulmade aegu sündima. Kas enne või pärast, seda otsustab beebi ise.
Nimelt määrasime me pulma kuupäeva pärast artsikäest oletatava sünnitamise kuupäeva teadasaamist. Te võite mõelda, et see rumal. Et mis siis, kui ma reaalselt sünnitangi pulmade ajal. Või võite mõelda et, kuidas me mesinädalatele lähme, või kuidas isegi ma oma pulmas püsti seisan, kui näen välja nagu plahvatama hakkav gloobus...aga ei. Me oleme kõigele sellele mõelnud. Kui sünnitangi pulmade kuupäeval, siis see on ülim asi mis juhtuda võib. See on kõigest kuupäev. Pulmi saab alati edasi lükata. Samuti ei tuleks rasedana mesinädalatele minekust nagunii midagi suuremat välja ja mina ja Justin pole nõus oma pulmi eikunagi saabuvale kuupäevale lükkama. See tilluke inimene minu sees on meie laps. Meie oma väikseke, kelle nimel selliste tühiste ohverduste toomine on kõige loomulikum asi mida vanemad saavad oma lapse jaoks teha.

Samuti rääkides hiljuti toimunust, olen ma suuresti keskenunud oma emaga suhete kordasaamisele. Ausaltöeldes, see pole olnud sugugi kerge. Eriti veel arvesse võttes fakti et olen pidanud nende päevade jooksul tundma õppima jälle oma isa. Ja seda muidugi sõna kõige otsesemas mõttes.

See et elu või lihtsustatumalt öeldes mu oma ema, mind isast lahutas, kui ma olin vanuselt vaid 11. Seda. Seda ei saa mõne sõnaga kirjeldada. Olen õppinud emale andestama, mis on väga väga raske, aga tulevaste aastatega isaga kaotatud aja tagasi tegemine saab olema veelgi raskem.

Olen sellega leppinud, ja seda selle sõna mitmes tähenduses.

***

"Justiin!!!", karjusin ma juba mitmes kord üle maja, hakates tasapisi kaotama oma häält.
"Justiin" karjusin ma uuesti anuvalt, kuna tahtsin näidata talle juba mitmekümnenda pulmatordi pilti, suutmata ise otsustada.
"Just....", hakkasin ma uuesti karjuma, kuid mind katkestas kauaoodatud inimese ukseavasse ilmumine.
"..In" lõpetasin ma vaiksel häälel tema nime ütlemise ja tirisin ta kättpidi voodisse enda kõrvale.
"Las ma arvan, tordi pilt", ütles Justin ja sättis enda taha patja.
" jap" ütlesin ma elevil olles, nagu ka eelmise 30 tordipildi juures ja viskasin padja õrna liigutusega üle toa, et Justin lõpuks ometi oma pilgu ekraanile keeraks.
"Näeee, see ongi see tort millest ma unistanud..."ütlesin ma elevil olles aga lõpetasin peagi kui tundsin Justini pilku endal.

Justini sõnatut pilku.
Justini kirjeldamatut pilku.

"Mis..."hakkasin ma süütult küsima, kui justin katkestas mind oma sõnavõtuga, silmis siiani see kirjeldamatu pilk.
"Esiteks on see juba sajas tort, mida sa oma unistuste puldmatordiks nimetad, ning teiseks . Kas. Sa . Just. Viskasid. Mu. Padja. Minema???", küsis Justin, kelle näkku oli tekkinud muie.
"Jah" ülesin ma 'nagu daa', toonil ja asusin uuesti seletama, miks just see tort nii eriline on.