Mafia Boy [VALMIS😍😁]

45.osa

Eelmises osas:

Ja ühtäkki ma juba sammusingi pool jooksvate sammudega sihi poole. Sihi, milleks oli maja. Maja, kus elas mu pette kujutletav isik. Isik, kes oli minu valu üks suurimatest põhjusteks.

Jätk:

Olin jõudnud aia lähedale, kui mu jalad justkui maasse kivistusid ja liikuda polnud enam võimalik. Lähenesin käega ettevaatlikult aiale, kartes nagu mingit maagilist elektrit.
Silitasin ühe käega õrnalt üle külmade rauast postide, millest aed oli tehtud. Lisasin ka teise käe, surumaks mõlemad tugevasti kinni hoidma värava ülemisest postist. Surusin silmad tugevasti kinni, püüdmaks meenutada. Meenutada minu pettekujutletavat maailma, milles olin endale teadmatult pikemat aega elanud.
Mu silmast jooksis alla pisar.
Pildid, mis mu silme ette tekkisid olid mälestuste, mitte hallutsinatsioonide moodi ning see tegigi mulle haiget kõige enam. Kõige rängemal viisil. Tundsin tekkimas nõrka, kuid vägagi tähendusrikkast tunnet. Tunnet nagu oleksin Justini kaitsave lihasteliste käte vahel.
See tunne purustas mu südame miljoniks killuks.
Teadmine, et see oli kõik minu haige fantaasia. Fantaasia, millest mul endal aimu ei olnud. Fantaasia, mida ma uskusin.

Lükkasin käega värava lahti. Kahtlesin, kuid astusin pikemalt mõtlemata sammu. Sammu oma valu suunas. Iga samm muutus järjest raskemaks. Ma isegi ei osanud kirjeldada, mida kartsin kõige enam. Näha, et majas elab keegi teine ja Justinit pole olemas?
Näha, et Justin on olemas, aga ta pole kunagi olnud minu?
Olin jõudnud maja ette ja tõstsin oma pilgu üles. Lasin pilgu üle akende, kuni peatusin konkreetsel aknal. Tegemist oli Justini toaga. Ka nüüd tekkisid mu pähe tuhat küsimust. Kuidas ma tean, et see on tema tuba. Kas ma olen lõplikult hullumas ja ka see siin on minu ettekujutus?
Hakkasin juba pilku aknalt ära võtma, kuni äkki märkasin toas liikumist.

"Justin!!", ütlesin ma karedal häälel.
" Justin suudlemas mingit tüdrukut", ütlesin murdudes ja kukkudes nõrkusest põlvili.
Mu peas hakkasid kajama hääled. Hääled, mis kordadasid öeldut ja karjusid mu peale. Võtsin peast kinni, ise oma nutu sisse uppudes.
Pilt, mida näinud olin, ei olnud siiani mu silme eest kadunud. Nii ka hääled mu peas muutusid selgemaks ja valjumaks.
"Väärakas"
"Sind ei ole kellegile vaja",
" sa oled täiesti üksi"
" hull"
"Nohik"
"Kole"
"Pane ennast põlema"
Võtsin peast tugevalt kinni, püüdes kuidagi nii häältest lahti saada.
"Palun, jätke mind rahule" ütlesin ma läbi nutu.
Tõstsin pilgu, märgates nii uuesti Justinit.
Tema silmist peegeldus viha, kurbus, valu?? Õigemini ei näinud ma läbi pisarate eriti ta nägu. Veelgi raskemaks tegi asja see, et tema näost peegeldus eeinevaid emotsioone.
Tõusin püsti.
Ta nagu tahtis mulle midagi öelda? Ta ...ta viitas näpuga et ma ootaks ja kadus siis aknalt.

Mind valdas koheselt paanika. Mida ma tegema peaksin. Enne veel, kui jõudsin ma omaenda küsimusele vastuse mõelda ma juba jooksin. Jooksin kogu oma jõuga, mis mulle alles oli jäänud. Jooksin teadmatus suunas, nii kiiresti kui oli võimalik.
Tunded mis mind tol hetkel valdasid olid kirjeldamatud. Ma kardsin. Kardsin, et ta sai vihaseks, et mingi hull tema aias istus ja tema privaatsust segas. Kardsin et ta ajab mu minema, nagu on minule, ühele hullule inimesele kohane. Ma pigem leppisin sellega, et mul on vaid minu kunagised pettekujutused. Ma ei oleks uut valusat hoopi üle elanud. Kõige rängem oleks olnud see, kui ka minu hallutsinatsiooni maailm oleks olnud vale. Kui ta poleks olnud selline, nagu ta oli olnud minu pettes. Kui ta oleks mu peale karjunud. Mu enda hoovist välja visanud...
Olin jooksnud läbi tihedate võsastike, kuni koperdasin kännu taha ja jäin selle varju lebama.
"Kuhu sa läksid??", oli kaugelt kuulda hõikeid.
Surusin käe tugevasti suule, et ta mu nutmist ei kuuleks.
" Emily, kus sa oled",hõikas ta veel, meeleheide tema hääles. Võtsin käe kiirelt suult, kui märkasin, et olin end lämmatamas.
Tema öeldud sõnad tõid rohkem segadust, kui ma jaksasin enam kannatada.
Kuidas ta mu nime teadis?
Olin enam, kui kindel, et seegi on minu hale pette, mis need sõnad mu peas kajama pani.
Surusin tugevalt kõrvad kinni. Vältides, sellega uut valusat hoopi, mida oleks toonud tema sõnad. Tema hääl mu nime ütlemas.