Mafia Boy [VALMIS😍😁]

54.osa

Eelmises osas:

" tss, minuga on kõik korras", ütles Justin istuli tõustes ja käega juuksed mu näo eest minema lükates.
"Sa oled nii hooliv totuke, aga sellepärast ma sind armastangi", ütles Justin mind endale lähemale tõmmates ja mind suudeldes.

Jätk:

Juba hommiku päiksekiired  hallide pilvede tagant paistmas ja valu, mis mul sekunditki kauem enam magada ei lasknud, näitas milline ees ootav päev tulla tõotas.
Sellegipoolest suutsin ma näole manada siira naeratuse, kui sain imetleda enda kõrval magavat poissi, kellelt uni oli kõik karmid, mafia tulevasele bossile kohased näojooned, minema pühkinud.
Kõigepeamine oli siiski see, et see kutt mu kõrval armastas mind ja mina omakorda teda.

Mind oli minu mõtetest välja toonud vali müristus, mis mind poole sekundga Justini kaissu pugema pani ja teda omakorda äratas. Õigemini äratasin mina, mitte äikesest tulenev müristus Justini, kuna olin selle lause kõige otsesemas mõttes, temast oma kümne küünega kinni haaranud.
" ära karda", ütles Justin unise häälega, ja eemaldas oma käe, minu tugevast haardest, mind omakorda enda kaissu lubades.
Minu suule tekkis automaatselt muie, kui ma mõned sekundid unesegast Justinit jõllitada olin saanud. See muie kadus aga koheselt, kui uus eelmisest valjem müristus meie kõrvu kriipis, pannes mind silmad tugevalt kinni suruma ja end täie jõuga Justini kaissu pressima.

Ilmast olenemata, olin ma otsuses kooli minna kindel. Oli ju alles teine päev, mil püüdsin harjuda kunagiste rutiinidega. Seega, surusin ma alla valu peas, mis tundus aja möödudes aina hullemaks minemas.

***
Koolipäev...kas seda saabki üldse nimetada koolipäevaks, kui selle päeva jooksul ma midagi uut ei õppinud ega üheski tunnis midagi tähele ei pannud? Selle päeva oli muidugi veel 'täiuslikumaks' teinud Nele, kes mind hetkekski Jessicaga rahule ei jätnud ja mulle tundmatu kuttiga, mul terve päev sabas käis.
Nimelt palus Nele mult luba kutsuda peale kooli Justini poole ka tema jüngrid, kelle nime ma polnud siiani ära õppinud ja veel selle tundmatu kutti, kes üleni tatoveeritud kehaga mulle pidevalt külmavärinaid põhjustas.
Ma olin öelnud talle terve päev eitavaid vastuseid, kuni sööklas mu kannatus lihtsalt katkes ja ma andsin talle oma nõusoleku talle näkku karjudes ja sööklast välja jookstes.
Ma olin muutunud.
Vana Emily poleks kunagi suutnud kellegi peale karjuda, veelvähem ei nutaks vana Emily kokku varisenult kooli vetsus... Selg vastu külma seina.
Mulle oli koheselt järgnenud Jessica ja poisid, kelle tööks oli mul silm peal hoida.
Minu valu muutus suuremaks, kui nägin abitust poiste silmis ja muret Jessica näos, kui ma lihtsalt ei vastanud. Ma ei osanud midagi öelda. Midagi, seletuseks mu pisaratele ja käitumisele.
Ma polnud iial tahtnud kellelegi oma käitumisega valu põhjustada. Veelvähem oma lähedastele inimestele. Tundsin end süüdi. Ma ei tednud mida teha.
Minu suust pääses välja üksainus sõna...ja see ka siis, kui poisid plaanisid helistada Justinile ja mina neid keelasin.
See oleks olukorra vaid hullemaks teinud.

Tasapisi olin ma rahunenud.. Ja suutnud jätkata tundides ühe kohapeal istumist ja teesklemist, et kuulan. Valu oli muutumaks talumatuks, kuid sellegipoolest olin ma õnnelik, et koolipäeva vastu pidasin.
Minu üllatuseks ei näinud ma parklas Justini autot. Olid vaid Logan, Carl ja Kevin, kes nagu ikka mul eemal silma peal hoidsid.
"Emily", kostus mu kõrvalt, kui Liam autoga minu kõrval pidurdas ja läbi avatud klaasi minuga rääkis.
Peale ehmatusest seisma jäämisele, jätkasin ma kohe ka edasi kõndimist, manades ette emotsioonitu näo.
" Emily oota, palun räägime", anus Liam mind mulle aeglaselt järgi sõites.
"Ei, mine ära...ma ootan Justinit", ütlesin ma kärsitult, kuigi see mul väga hästi välja ei tulnud, sest mu hääles oli kuulda valunoot.
" siis sa pead küll homseni ootama, sest täna lubas Justin minul sulle kooli järgi tulla", ütles Liam, mis pani mu seisatama.
"Miks ta seda tegi ..ta teab ju et..." küsisin ma olles nõutu.
"Ja ta teab, et minu ja sinu vahel pole enam asjad korras, ja ta teab ka seda, et ma olen olnud totaalne jobu, kui nii rasketel hetkedel oma väikse õe üksinda jätsin, kuid ma kahetsen seda siiralt ja ma tulin vabandama. Palun Emily, räägime?" rääkis Liam, mis mu silmad taas märjaks tegi.
"Olgu, ma tulen sinuga", ütlesin ma autosse istudes ja turvavöö kinnitades.
" aitähhh", ütles Liam ja viskas käed ümber minu, mind kõigutades kallistades.
Alguses olin ehmunud, kuid sekundid hiljem kallistasin vastu. Ma igatsesin oma vennat.
"Me ema rääkis mulle hoopis teise versiooni sellest, miks sa pidid järsku meist nii kaugele haiglasse minema ja miks ma niivõrd harva sind näha tohtisin. Ta rääkis, et su haigus on hullemaks läinud..
Sel päeval kui sa tagasi tulid, mina seda ei teadnud, vaid sain hiljem kogu tõe meie papsilt teada. See lõi mind rivist välja. Ma ei tea kas paps on sulle rääkinud, aga ma karjusin tema peale ja alguses ei uskunud. Ma ei saanud ju ometi uskuda, et meie oma ema teeks meile, eelkõige sulle midagi sellist.
Ma põgenesin. Põgenesin tõe eest. Ma ei teadnud mida edasi teha.. Ma elasin kõik see aeg oma sõbra pool.. Teadmata, kuidas sul läheb ja kas kõik on korras. Ma tean, et ma olen kohutav vend." rääkis Liam, kelle silmad olid samuti vesised, kui ta autot juhtis.
"Venna.. Meie ema...ta on terve elu meile meie oma isa kohta valetanud... Ma saan sust täiesti aru.. Kohanemine teadmisega, et meil on isa ja leppimine sellega, et me ei tunne inimest, kes on meid sünnitanud lööks ka tugevaima inimese rivist välja.. Vabandust.. Ma oleksin pidanud kohe sinust aru saaama", ütlesin ma Liamit tugevalt kallistades, kui ta oli auto Justini maja ette ära parkinud.
" sa andestad mulle?" küsis Liam mulle otsa vaadates.
"Jaaaa, ma ei suudaks sinu peale sekunditki enam pahane olla..", ütlesin ma naeratades ja käed uuesti ümber Liami visates.

Oli mega hea teada, et mul on taas olemas vend. Mitte, et teda vahepeal olemas polnud vaid tunne ja teadmine, et meie vahel on kõik jälle korras.
Kahjuks sai õe-venna minutid läbi ja ma pidin talle mõneajaliseks hüvastijätuks lehvitama.

Mind oli uksepeale tervitama tulnud Justin, kes oli naeratusest minu näos välja lugenud, et minu ja mu venna vahel on kõik jälle korras. Mõistmine ilma sõnatetta.

**
Käes oli õhtu. Õigemini kell oli kuus läbi paar minutit, kui kõlas uksekell. Teadsin ilma pikemalt mõtlemata, kes seal on ja automaatselt ilutses minu näos hapu grimass..
Vaatasime ohkega viimast korda enne ukse avamist veel Justiniga üksteisele otsa.
Kuna olin leidnud aega peale kooli Justinile rääkida, et kahe inimese asemel tuleb meil külalisi hoopis viis, ei üllatanud suurem kogus inimesi meie uksetaga seismas meid kumbagi.
Nele, Jackson, kaks jüngrit ja tundmatu tatoveeritud kutt.
" tere", ütlesid kõik üheaegselt, kui mina ja Justin ukseavast eemale astusime ja 'vägagi' oodatud külalised sisse lasime.
Esialgu oligi see piinlik vaikus, mida ma kui selgeltnägija olin ette teadnud, kuid sellele järgnes ka koheselt Jacksoni tavapärasest leebem karukallistus ja külaliste edasi juhatamine suurde tuppa.
Peale paarikümne minutilist rallimängude mängimist, tuli Nelele 'hiilgav' idee mängida peitust. Kui sellega aga keegi peale tema kahe jüngri nõus polnud otsustati mängida tõde või tegu.
Mina muidugi mitte. See oli tingitud mu jätkuvalt valutavast peast. Jälgisin mängu kõrvalt, kuid kui mu valu hullemaks läks, otsustasin ma järjekordsed tabletid endale sisse süüa, lootes, et see valu kuidagigi vähendab.
Ma suundusin ülemise korruse vannituppa, kus ma algul ühe, kuid siis  veel kaks tabletti endale sisse sõin.
Toetasin kätega vastu kraanikausi äärt, jälgides samaaegselt end peeglist.
Peeglis nägin ma kahvatut tüdrukut, kes oli kaalu kaotanud ning kelle juuksed olid takusemad ja katkisemad kui varem. Kuulsin ülevale korrusele tulevaid samme. Otsustasin lõpetada enda jõllitamise ja vabastada vetsu, surudes kõigepealt tableti purgi endale tasku ja kustutades seejärel tule.
Hakkasin trepist juba alla minema, kuni mind pani seisatama kellegi kõnelemine külaliste toas. Pikemalt mõtlematta suundusin ma selle toa poole, kuid seisatasin enne sisenemist, tahtes teada saada kellega tegu.
Mu südame pani kiiremini põksuma see, kui ma kuulsin Nele ja Justini häält sellest toast kostumas.
Mind ei huvitanud, see et teiste juttu pealt kuulata pole viisakas ning ma astusin toa uksele pool sammu lähemale, saades parema võimaluse kuulamiseks.
"Kas sa oled mõelnud meie suudlusele?" küsis Nele hääl mis mu südame löögi vahele jättis. Maailm minu ümber peatus ja rohkem mul kuulata polnud vajagi. Tundsin viimaseid kilde, mis mu südamest alles oli jäänud liivaks purunemas ja olematu tuulega kaasa lendamas.

Vote.comment.follow
Appi, kui raske mul on kirjutada.. Ma mõtlen lihtsalt 100 mõtet kirjutamise ajal korraga ja see võtab poole kauem aega..isegi kui osa tuleb nii lühike kui see.
Mu aju streigib vabandust!!
Loodan, et see saab varsti korda ja ma saan samu häid ja sama tihti kirjutada kui varem.