Mafia Boy [VALMIS😍😁]

73.osa

Eelmises osas:

Sellega sai alguse päev, mil toimusid mu pulmad...

Jätk:

Vaatasin peeglisse...

Lihtsalt imeline.

Ma nägin välja täpselt nagu unistus mu lapsepõlvest. Aga veelgi parem. Mu sees oli laps.
Mu oma enda pisike, keda mul oli õnn hoida abielludes endale nii lähedal. Abielludes printsiga, kellest ma ma varem unistada isegi ei osanud.

Pöörates pilgu peeglilt ära, nägin ma kuidas ema silmades oli läige. Need olid täitunud pisaratega.
Meie palgatud meikija ilme oli kirjeldamatu, kui ta ema värskelt tehtud meigilt pisaraid alla jooksmas nägi. Ta noomis ema, vaadates teda suurte silmadega ja kamandades ta meiegitooli tagasi. Ema mossitas, ajades huuled prunti, mille peale ma naersin ja enda silmist õnnepisarad ära kuivatasin, et need ei jõuaks mu palgele veerema minna.

Rüüpasin portselan tassist teed, mille varasemalt teenijanna oli mulle toonud. Selle kõrval oli seda kaunistamas kirjake: "pulmade printsessile", mis üha uuesti siira naeratuse mu palgele tõi.

Ma ei teadnud mida tunda, mu meel oli muutlik. Muidugi ma pidin olema õnnelik. Oli päev mil olid mu pulmad. Aga samas oli tuhat ja üks asja, mis mu tohutult narveerima pani. Näiteks see, et ma ei teadnud kas Jackson ilmub kohale.
Jap.
Te kuulsite õigesti, see oli üks nendest asjadest, mis mulle kuidagi rahu ei andnud. Ta võite küll mõelda, et ma olen imelik ja mõtlen üle, aga uskuge mind, te ei kujuta ette kui tähtis on tema kohalolu mulle. Viimati kui ma nägin teda, ei läinud me lahku kuigi sõbralikul toonil.
Ta pidi tulema, ma siiralt lootsin, et ta tuleb.

Teiseks asjaks, mis külmavärinad üle mu keha judisema pani, oli see, et igal pool kuhu silm nägi, oli näha nii mu isa kui ka Justini mafia mehi, kes täna meie õnne turvama pidid. See ju tähendas seda, et meie pulmadel oli oht mitmekordne. Paljud vaenlased nägid seda võimalusena rünnata. Ma tõesti loodan, et see ei juhtu.

---

Kui ma olin pikemalt mõtlema jäänd oma mõtteid, nägin ma uksest sisse tulemas mu isa, kes mind nähes ukseavasse tarretus.
Tema tulek tähendas ühtlasi ka seda, et varsti oli läbi saamas minu niiöelda narveerimis aeg ja pidin käsikäes isaga sammud altarini seadma.
Isa kallistas mind värisevate kätega. See oli meeldivalt tuttav tunne lapsepõlvest. Ta tegi seda alati, kui ma lapsena kuhugi pikemalt ära pidin minema. Kartes nagu mind kaotada. Isegi siis kui ma ainult mõnda laagrisse paariks päevaks läksin. See oli südantsoojendav tunne, teada, tunda ja näha kuidas ta hoolib.

"On aeg", ütles isa seinal tiksuvat kella vaadates ja siis pilgu naeratades mu emale keerates. Kes muide siiani istus mossitades toolis kui meikija viimaseid lihve ta näos tegi.
Noogutasin vastuseks, kuna ei usaldanud oma häält, peale neid hirmutavaid mõtteid mida ma äsja mõelnud olin.

Otsustasin teha nii nagu Alani ema Maret oli soovitanud teha. Nimelt ta muutis ümber mu rohtude võtmise aja ja ütles, et ma peaks võtma ühe rohu vahetult enne laulatuse algust.
Mu pea oli samuti hakanud õrnalt valutama, ta nagu teadis seda ette.

Suundusin ootusrikas naeratus ees vannitoa poole, avastades siis, et uks on lukus. Pahaaimamatult avasin ma luku koheselt nähes, kuidas uks justkui iseenesest lahti vajub.

Aga ei. Ukseavas seisis väga tusase näoga Jessica, kes käed ristis närviliselt ootas, toksides varbaninaga maad.
"Oih", ütlesin ma, kuna mingit mõjuvamat vabandust mul polnud.
"Oih?", ütles Jessica minust mööda tuhisedes ja peeglini joostes, võttes laualt ripsmetušši ja hakates seejärel kiiruga ripsmeid värvima.

Mu ema turtsatas naerust, kuna me mõlemad olime unustanud Jessica vannituppa lukutaha.
Minnes vannituppa sisse naersin ma süümepiinadega mõtte peale, et ma oleksin just oma parima sõbranna enda pulmadest ilma jätnud. Tõesti..tõesti ma väärin parima sõbranna tiitlit.