Mafia Boy [VALMIS😍😁]

48.osa

Eelmises osas:

Minu silme ette, jooksid pildid Justinist ja sellest tüdrukust. See lõi valusaid hoope minu südamesse ja automaatselt voolasid pisarad joana üle minu põskede. Nüüd ma teadsin, et Justin on olemas. Lihtdalt mitte minu..

Jätk:

Terve öö polnud ma saanud Justinile mõeldes üldse magada ning kohe ärgates suundusin ma vannituppa, kuhu pääses meie toast, lukustades end sinna ja vajudes mööda ust istuli.
Minu hinges ja peas valitses segadus, mille kirjeldamises ka kogu maailma sõnadest ei jätkuks.
Tundsin igatsust. Kibetad igatsust Justini vastu. Silmade kinni surumine, andis mulle võimaluse kujutada ette, et kõik on jälle endine, kuid sellest ei piisanud, et kaotada ära valu.
Peagi kuulsin teisest toast hääli, mis andis märku, et Jackson on ärganud ja ma pean end ruttu korda tegema.
Peegelpilt minust, ei üllatanud mind sugugi. Simaalused punased ja kottis.
Pesin näo ära külma veega, teades, et see ei aita sugugi.
"Emily?" oli kuulda Jacksoni unekaredat häält.
"Ja, kohe tulen", ütlesin ma veel viimase pilgu peegli visates ja voolava vee sulgedes.
" kõik korras?" küsis Jackson mind murelikult vaadates.
Noogutasin vaid ja viskasin end voodile pikali, teeseldes unist.
"Emily, sa ei saa mulle valetada. Ma tunnen sind juba päris hästi. Ma loodan, et me saame täna teada selle mafia liidri, kelle valdustes me hetkel viibime.. Küll siis kõik laheneb", rääkis Jackson, samaaegselt mu selga silitades.
" aga kui ei saa korda, mis siis kui ma ei näe kunagi enam Jessicat, oma venda, ema ja JUSTINIT?" küsisin ma viimast nime nimetades lahinal nutma puhkedes.
"Emily,, sa ei tohi nii mõelda" ütles Jackson mind oma kaissu võttes ja taibates alles nüüd milles seisis minu peamine probleem.

"Mhkmmm", kõlas kellegi köhatus, mis oli mõeldud meie tähelepanu saamiseks.
Tõmbusin eemale Jacksoni kallistusest, taibates kui vale see võib pealt vaatajale tunduda.
Ukseavas seisis Cäro, see sama laia naeratusega tüdruk.
" see, et ma ..vabandan kui ma segasin", ütles tüdruk, häbelikult oma käsivart silitades.
"Pole midagi, sa ei seganud meid.", ütlesin ma pisarad kuivatades.
" kas ma saan kuidagi aidata, kas midagi juhtus? Miks sa nutad?", küsis tüdruk lähendedes mulle ja pühkides ära viimase pisara, mis põsele oli kuivama jäänud.
"Liigagi palju on juhtunud", ütlesin ma tundes, et need on ainukesed sõnad mida ma öelda veel suudan.
" ma - ma tulin tegelikult ütlema teile, et te minuga kaasa tuleksite.. Boss.. Ta tahab teid näha", ütles tüdruk häbelikult. Mina ja Jackson vaatasime üksteisele otsa. Mõlemal silmis pilk teadmatusest ja kohati ka hirmust.
"Tule," ütles Jackson minupoole julgustavalt käe ulatades, millest ma kõheldes haarasin ja end voodist püsti aitasin.
Liikusime läbi maja, kolmandale keldri korrusele. Ma teadsin, et see maja on suur, aga ma poleks iial osanud arvata, et niivõrd hiiglaslik. Kelder koosnes mitmetest labürindi taolistest sektoritest, kuhu vägagi vabalt oleks võinud ära eksida.
Mida sügavamale maa alla me liikusime, seda turvatumaks ja kõhedamaks meid ümbritsev keskond muutus. Kõndisime mööda meestest, kellel oli seljas kogu turvavarustus ja mitmed relvad, millelt nad hetkekski kätt eemale ei võtnud. Nende meeste näod olid liikumatult karmid, kui nad meid ülima ettevaatlikusega jõllitasid.

Jõudsime suurema raud-kuulikindla ukseni, mida valvas 4 turvat ning mis meile kaardi abil avati.
Meile avanes ruum, täis hiiglaslike monitore, mis igat maja, hoovi kui ka tänava pilti näitasid. Samuti oli ruum täis masinaid, mille nimest ja otstarbekusest mul õrnaaimugi polnud.
"Nüüd ma pean kahjuks ise ära minema, edu", ütles Cärol mind õrnalt kallistades ja liikus siis mitme turva saatel minema, jättes mind ruumi ainukese nõrga tüdrukuna karmide meeste keskele.
Tõmbusin Jacksonile lähemale, kui meie ümber raadiuselt umbes 6 meetrit oli tekkinud ebaühtlane ring, täis hirmuäratavaid mehi, kes meid jõllitasid.
Suunasin pilgu maha, kartes vaadata kellegile neist otsa.
" boss, nad on siin", ütles mees raadiosaatjasse, kes oli mulle meelde jäänud, selle järgi ,et ta meid jälitanud oli.
"Ma olen kohal", ütles mees kelle, hääl kostus nii raadiosaatjast, kui ka minu tagant. Tõstsin pilgu ja nägin kõiki mehi vaatamas midagi minu taga. Pöörasime Jacksoniga samaaegselt ümber.
Tundsin, kuidas mu süda jätab mitu lööki vahele. Taganesin samme, kuni tundsin enda taga olevat midagi tugevat. Minu seljatagust piirasid relvastatud mehed, kes olid justkui müürina takistamas minu põgenemist.
Olin hingetu ja ahastusest vajusin ma põlvini.
"Isa", ütlesin ma hääletult, ahastusest suu kattes ja püüdes hingata, mind lämmatavas keskkonnas.
" kallis tütar", ütles mu isa Roddy, kes oli aastatega paljugi muutunud ja tuli minujuurde, mis mind taganema pani.
"Eieieieie see ei saa olla sina, mida sa siin teed?? Sa peaksid surnud olema!",
ütlesin ma pead eitavalt raputades ja püüdes istuli olles kuidagigi käte abil taganeda.
" kallis, ma olen elus, see olen mina", ütles ta seisma jäädes ning mõistes, et tema lähenemine mind kuidagi ei aita.
"Se ei saa olla nii", ütlesin ma näo kätesse kattes ja nutmisest värisedes.
"Emily ,rahune", ütles Jackson, kes oli maha minu kõrvale tulnud ja mind kallistas.
" miks sa kõik need aastad, kui ma sind vajasin, minu kõrval polnud? Miks sa lasid mul läbi elada kõige hullemat valu, mida üks väike laps saab tunda? Miks sa üldse otsustasid, et meist lahkudes on parem???
Miks sa tagasi tulid?'" küsisin ma emotsioonilt tulevaid küsimusi, nähes läbi pisarate vaid udust kogu enda ees.
"Kallis, ma luban, et räägin sulle kõike, aga sa pead rahunema.", ütles Roddy, mulle lähendes ja mind ettevaatlikult oma kätevahele võttes. Tõusin põlvili ja panin enda käed ümber oma isa nii tugevasti, kui suutsin. Nägin silme eest jooksmas läbi meie ühiseid mälestusi. Tundsin üle mitme aasta jälle seda maagilist tunnet, kui oled oma isa turvaliste käte vahel. Panin pea oma isa õlale ja rahunesin tasapisi, olles tema kaisus kui ta meid kiigutas. See tunne oli tuttav, kuna ta tegi seda alati, kui ma väiksena kukkusin või Liamiga kaklemise pärast nutsin. Hingasin sisse oma isa tuttavat lõhna, mis tegi kõik täiuslikuks ja peatas meie ümber oleva aja.