Mafia Boy [VALMIS😍😁]

58.osa

Eelmises osas:

"Mis sa lits arvasid, et me laseme su nüüd vabadusse. Laseme sul tagasi Justini käte vahele joosta??", küsis Nele ninu näost kinni võttes ja mu pilgu talle otsa vaatama suunates.
"Mul on kahju, kui sa nii arvasid.. Sest oma Justinit ei näe sa enam kunagi",ütles Nele laualt püssi võttes ja sellega mind sihtides.
" hüvasti beebi", ütles Nele kibestunult surudes relva minu kõhule.

-kõlas lask-
...
..
.

Jätk:

Kas ma olen surnud?
Küsisin ma endalt mõttes, kui silmad avasin.
Ma nägin enda ees Nelet, kelle käest kukkus relv ja kes valudes maha langes. Nägin tema silmist jooksmas pisarat, mis tähistas tema viimast liigutust siin maailmas. Ta suri.

Vaatasin Larsi poole, kes nüüdseks oli ümber pööranud ja kelle käes oli relv, millega ta mind sihtis.
Hetked hiljem taipasin ma, et tema püssist oli tulnud lask, mis tappis Nele.
Lars langetas aeglaselt püssi, vaadates mind. Ma nägin tema silmis kahetsust ja valu.
Ma hakkasin Larsi tänama, kuni äkitselt mõlemad uksed pauguga lahti tulid ja Justini maffias olevad mehed Larsi ja teist meest relvadega sihtisid.
Enne veel kui suutsin toimuvast aru saada, oli Justin minu ees kükitamas.
"On sinuga kõik korras kallis?", küsis ta hääl murdunud ja silmad vesised.
" Justin, ma olin rase", ütlesin ma, kui minu silmast langesid kaks kiiret pisarat ja ma panin käe värisedes kõhule.

Ma nägin justini pilgus süttimas leeki. See oli viha, mis kattis sekundite vältel tema kogu näo. Ta oli aru saanud minu öeldud lause põhilisest osast. 'Ma olin rase'.
Ei möödunud paari hetkegi kui Justin oli püsti ja ennast ümber pööranud. Tema käes oli relv ja käsi Larsi poole välja sirutatud.
"VÄRDJAS", karjus ta ja vajutas päästikule.
" JUSTIN EII!", Karjusin ma nuttes, kuid oli juba hilja, lask oli juba kõlanud.
Lars hoidis kätt seal, kus lask oli teda tabanud. Ta vaatas mulle otsa ja sosistas 'vabandust'.
Ma nutsin. Pisarad veeresid mööda minu põski alla.
"Lars...tema pärast ma olen elus.. Ta tappis Nele, kuna Nele oleks muidu mind tulistanud", ütlesin ma hingetult läbi nutu.
" kallis", ütles Justin mind oma kätevahele võttes. Ma tundsin, kuidas tema keha rappus. Ta nuttis samuti.

Kõik minu ümber toimus justkui aegluubis. Ma vaatasin Nele elutut keha ja suunasin siis pilgu Larsile. Surnud.
Ma tundsin, kuidas mu käsi raudadest vabastati. See oli Logan, kelle pilk oli seletamatu. Lugesin tema näost välja kahetsuse ja seletamatu valu.
Kohe kui mu teine käsi oli vaba, panin ma selle ümber Justini kaela. Ma vaatasin Loganile otsa ja sosistasin talle hääletult. "See pole sinu süü".
Logan raputas pead ja tema silmast langes pisar. Ta sammus vihaselt teise mehe juurde, kes oli püüdnud mind vägistada ja lõi teda tugevalt rusikaga.
Veel enne ruumist lahkumist, lõi ta lauda, mis tema löögi all pikali lendas.
Ta ei andesta seda endale kunagi. Niipalju ma teda juba tundsin.

Justin võtis mind pruudi kombel sülle. Ma peitsin pea tema kaelale, kus ma valust eldasi nutsin. Mul oli valus, kuna olin kaotanud lapse.

***
Olin haiglas, kuhu Justin oli mind ülevaatluseks toonud.
Haigla olid kaasa tulnud kõik minu lähedased, peale minu ema. Ta oli ainuke, kes ei teadnudki, et ma haiglas olen.
Justin polnud seni sõnagi öelnud. Tema põsed olid märjad ja silmad punased. Ta polnud nõus ka siis mu üksi jätma kui arts tal seda teha palus. Meie sõrmed olid põimitud kui arst testide tulemusega uuesti tuppa astus ja meile kordamööda otsa vaatas ja siis paberitelt, midagi uuesti luges.
" teie lapsega on kõik korras, pealegi saate te täna koju minna. Ma kirjutan teile kaasa rasedusega sobivad rohud, mida pead üks kord päevas võtma",
Rääkis arst.
Ma olin sõnatu.
Minu silmist langesid pisarad, kui ma Justinile otsa vaatasin.
Tema nägu oli kirjeldamatu, kui ma mind oma tugevasse kallistusse haaras ja oma rõõmu pisarate kaudu välja elas.
"Meie lapsega on kõik korras", ütles ta sõnad, mis jättis jälje igaveseks minu mälestusse. See kuidas ta uut väikest elu minu sees armastusega, nimetas meie lapseks, tegi mind õnnelikumaks inimeseks maailmas. See et selle pisikese beebiga oli kõik korras, pani mind õnne pisaraid valama.
Justin võttis mind oma kätevahele ja keerutas mind oma süles. Ta jättis nii minu kaelale kui ka minu näole kümneid pisikesi musisi, mis mind itsitama pani.
Minu itsitamine lõppes sellega, kui Justin oma sügavate silmadega mulle otsa vaatas. Ta naeratas mulle, mis pani mu südame mitmeid kordi kiiremini põksuma. Meie huuled leidsid tee üksteiseni.
Justin avas ruumi ukse ja kõik vaatasid meid murelike nägudega kulm kortsus.
" meie laps on elus", ütles Justin ja keerutas mind oma süles, mu põsele pika musi jättes.
Kõik seal viibijad lasid välja rõõmu pisarad ja jooksid mind ja Justinit kallistama.
**
Olin õhtu jooksul teada saanud, et Logan, Kevin ja Carl olid pidanud direktori kabinetti minema ja hiljem kui nad olid sealt välja tulnud polnud nad mind enam leidnud.
Poistega olid nad üle vaatanud kooli kaamerate lindistused, kust olid näinud ka seda, et ma olin jooksnud vetsu. Jõudes ise vetsu, leidsid nad katkise peegli ja Larsi telefoni mille jägi said nad ühe tema partneri numbri. Numbri järgi said nad teada arvatava asukoha, kuhu olime me suundunud. Muidugi olid nad koheselt sellest Justinile teatanud. Koos nad sõitsid mind päästma. Justin rääkis, et ta oli kohe algusest Larsi kahtlustava pilguga vaatanud, kuid kuna ta ei tahtnud mind muretsema panna, polnud ta minule sellest rääkinud. Enne seda, kui Lars oli Nelega Justinile ja mulle külla tulnud oli Justin turvalisuse huvides oma arvuti parooli muutnud. Seda oli tore kuulda, kuna teadsin, et kui asjad oleks teisiti läinud, poleks nad Justini ja minu isa maffia andmetele ligi pääsenud.
Samuti olin ma teada saanud, et Lars oli Lõuna-Ameerika maffia liider. Peale tema isa surma, oli ta otsustanud oma isa jälgedes käia ja teha kõik nii nagu tema surnud isa oli tahtnud.
Maksta kätte minu isale, kui oli teada saanud, et vene maffia liider on elus. Kättemaksuks oli tema isa kõige lihtsamaks viisiks pidanud teha vene liidri tütrele haiget. Tappa ta. Tappa minu.
Muidugi pääses ta Nele abiga mulle lähedale. Ta sai informatsiooni, et panna paika plaan. Muidugi leidis ta ka, et lisa võimalus kättemaksuks on saada teada minult enne minu surma Justini arvuti parool, millega oleks ta saanud näha nii Justini, minu isa andmeid kui ka kätte saanud suurema summa raha.
Ilmselt murdus Larsis miski. Ilmselt sai ta aru, et ta pole selline jõhkard, milline oli ta isa. Ilmselt tundis ta kui vale on tappa inimesi, kes on süütud ja ei ole osa vaenlase maffiast. Ma ei oska ettegi kujutada, mis toimus Larsi peas, kui ta otsustas, mind aidata. Päästa minu elu. Tappa minu asemel Nele.
Ma ei teadnud seda siis, ega saa teada sellest nüüd ega ka kunagi tulevikus.

Ma nägin üüratut rõõmu Justini silmades iga kord kui ma tema poole vaatasin. Nimelt avastasin tema pilgu väga paljudel kordadel endalt.
Ta hoidis kätt minu kõhul, seda iga väikse aja tagant silitades. Paremat reageeringut temalt, kui ma ütlesin talle, et olen rase, poleks osanud ma oodata. Esimesest hetkest, mil ta seda kuulis, oli ta hakanud armastama seda last samapalju kui mina ja seda oli ta igast liigutusest näha. Ta kaitses uut hinge oma elu hinnaga. Ta oli pööraselt armunud sellesse, mida me oma silmaga näha saame alles üheksa kuu möödudes. Nüüd juba 7 kuu ja 2 nädala pärast.
Me oleme ülimalt õnnelikud.

************************
3 kuud ja kaks nädalat hiljem
...

Vote, comm, follow

Vabandust, et nii lühike, aga kuna te tahtsite, et ma täna üles paneksin, siis upsiii.
Loodan siiralt, et meeldib☺💝