Mafia Boy [VALMIS😍😁]

72.osa

Eelmises osas:

Palun ära tee", ütlesin ma Justini puudutusest kaugenedes ja tundes reaalselt et ma vajan olla praegu ihuüksi. Ütlemata midagi suunasin ma rutakad sammud tundmatus suunas põgenedes ja jättes kõik seljataha.

Jätk:

Jõudsin Justini ja minu majast tükk maad eemal asuvasse kuuri, kuhu ma hingeldades ühele puu palgile istusin.    Lootus, et keegi ei järgnenud mulle kadus peagi, kui kuuri uksest sisse vaatas Jackson, kelle näos olev grimass ei andnud välja just palju infot.
Vaatasin teda pettunult, nähes et ta ei hingeldanud üldse. Seevastu olin mina see, kes ahmis õhku nagu ma oleksin just maratoni läbinud. Turtsatasin, kuna sain aru, et see oli vähim asi mille üle ma praegusel hetkel pettunud peaksin olema.
Olin suutnud vältida silmsidet seni, kui Jackson ettevaatlikult mulle lähenes ja minu kõrvale kükitas, võttes minu käe oma kätevahele.

"Emily", ütles ta tasakesi ja vaikis siis mõned hetked.
"Millega sa tegeled? Millest Alan rääkis? Kuidas te üksteist tunnete?", ladusin ma ette küsimused, oodates ei midagi vähemat ega rohkemat, kui vastuseid neile küsimustele.
"Emily..", ütles ta uuesti püüdes vältida mu küsimustele vastamist.
"See on mu nimi", ütlesin ma rebides käe tema kätevahelt ja tõustes püsti. Hingeldamisest polnud ma siiski veel üle saanud ja toetusin seetõttu vastu kuuri ust. Salamisi lootes, et keegi sellest sisse ei soovi tulla.

"Ma tegelen illegaalse poksimisega. Ma mõrvasin nagu sa tead ühe gängi liidri. Ma tegelen väga väga illegaalsete asjadega. Ma kohtusin Alaniga seal samuses poksi trennis ja ta on mu rivaal. KAS SA OLED NÜÜD RAHUL?", ladus Jackson ootamatult ette vastused mu küsimustele jättes mu sõnatuks. Tema hääles oli kuulda kasvavat viha. Kas ta tõesti on minu peale vihane? Samas oli ka aru saada kuivõrd raske oli tal neid lauseid mulle öelda.
"Jackson, aga miks sa Alanile just kallale läksid?", küsisin ma mitte uskudes, et ta oli seda teinud vaid selle rivaali asja pärast.
"Kuna...", alus ta oma lauset tulles minu ette mulle lähedale.
"...Alan tegeleb samuti illegaalse poksimisega. Ma ei tea mida ta sulle kokku on rääkinud, aga kallike tea, et ta pole hea inimene. Ta on väga väga halb inimene", ütles ta mitte tuues välja midagi konkreetset.
"Mida sa selle all mõtled?", küsisin ma paludes tal midagi selgemat öelda.
"EMILY, LIHTSALT HOIA TEMAST EEMALE!", ütles ta järsku vihastades, mis pani mind võpatama.
"Jackson, kas sa oled jälle mingeid aineid teinud??? SA ILMUD SIIA KESET PIDU, TÄPSELT SIIS KUI MA OLEN ARVAMA HAKANUD, ET SA EI TULEGI. SIIS SA LÄHED KALLALE MU PULMADE KORRALDAJALE JA KÕIGE TIPUKS VEEL SOGAD KOKKU MIDAGI SEGAST!!!", ütlesin ma endast välja lastes seda mida ma tundsin. Kui tema võib raseda naise peale häält tõsta, võin mina niisamuti.
"EMILY PALUN MÕISTA", ütles ta siiani häält tõstes. Ma ausaltöeldes ei saanud aru isegi seda mida ma mõistma pidin.
"Ei Jackson, kui sa midagi konkreetset välja ei too, siis ma ei mõista ega hakkagi mõistma", ütlesin ma rahu säilitades, kuid mõju mida ma karjumisega saavutanud oleksin kõlas ka neis sõnades, mida ma just lausunud olin.
"Okei", ütles ta lihtsalt. Ma ei jõudnud tema näost lugeda välja ühtegi emotsiooni kui uks õrnalt avanes ja ma selle eest ära astusin, lastes sisse Justini.

"Kallis", ütles ta vaadates kordamööda mind ja Jacksonit.
"Vabandust, et ma enne", hakkasin ma ütlema, kui Justin mind oma kätevahele võttis, näidates sellega välja, et ta ei vaja mu vabandusi vaid lihtsalt seda et ma tema kõrval oleksin. 'Kui armas', leidsin ma koleda olukorra kõrvalt aega mõelda millelegi ilusale.
"Kas sa vajad abi?", küsis Justin, vaadates Jacksonit kes mind oma silmadega puuris.
"Tegelikult küll ja", ütlesin ma natuke mõeldes, kui ma Jacksonit vastu jõllitasin.
"Ma tahan minna oma tuppa. Kas sa saadaksid mind sinna? Ma ei tunne end hästi", ütlesin ma Justinile otsa vaadates. Ma olin küllalti vihane Jacksoni peale.
"Muidugi kallis..."jõudis Justin napilt lõpetada, kui Jacksoni ärev hääl vahele segas.
"Emily, jää siia. Sa pead jääma päriselt. Meil on vaja rääkida.", tõi Jackson põhjuseid, mis Justini kehahoiakut vaadates talle üldsegi meelejärele polnud.
"Kas sa ei kuulnud.. see on tema soov ja tal on samuti HALB OLLA!", ütles Justin justkui urisedes. See oli esimene kord kui ta oma hoiakut Jacksoni vastu enam varjata ei suutnud. Ma olin tõepoolest märganud kuidas Justin oli kibestunud Jacksoni peale mitmetel põhjustel. Mõni põhjustest oli see, et Jackson oli Justini mafiast lahkunud. Justinil polnud muideks aimugi millega nüüd Jackson tegeles. Kui varem oli Jackson Justinile olnud nagu vend, siis nüüdseks olid neist saanud pigem võõrad, kes kunagi suhelnud olid. Ma ei tahtnud ettegi kujutada, mida Justin tundma pidi. Ta oleks ju nagu kaotanud oma venna. Samuti paistis Justinit vihastavat tänane olukord. See kaklus Alaniga. Justin võis küll ise mafia töödes vägivalda kasutada aga samas vihkas ta südamepõhjani peresisest vägivalda. Justin teadis, et mingilmoel ma hoolisin Alanist ja samuti hoolisin ma ju ka Jacksonist. Seega kaklus nende inimeste vahel tekitas Justinis viha.
"Ma kuulsin, aga .." oli Jackson ütlemas.
"Aga mis... sa ei räägi nagunii midagi mis meid edasi viiks. Sa ajad seosetut juttu ja mul pole tõesti tahtmist ega aega sellepeale kulutada", ütlesin ma avades kuuri ukse ja kõndides rahulikult, kuna teadsin kaua võtab aega hingeldamise lõppemine.

Jackson tuli järgi. Ma küll ei näinud teda tulemas, sest ma hoidsin pilku enda ees, aga ma kuulsin samme minu ja Justini taga.

"Emily, palun kuula mind", ütles ta, kui olime jõudnud Justini ukse ette, iga hetk valmis majja sisenema.
"Millest sa aru ei saanud? Emily on kohe kohe sünnitamas. Palun mõtle tema tervisele", ütles Justin mõistlikult, kui ma polnud ise veel Jacksonile midagi vastanud.
"Ma mõtlengi. Ma hoolin ta tervisest. Ainuke asi mida ma soovin on et Emily kuulaks mind.", ütles ta ja polnud kuulda enam samme. Ta oli seisma jäänud. Ta ei järgnenud enam meile.
Ma ohkasin sügavalt. Ma polnud tugev. Ma andsin õrna noogutusega Justinile märku, et ta võib meid omavahele jätta. Ta sai aru ja lahkus...jättes mu võitlema iga sõna eest, mida ma nüüd öelda kavatsesin.
"Ma annan sulle viimase võimaluse rääkida. Ma tahan kuulda fakte, mitte mingit loba mida sülg suhu toob!", ütlesin ma enesekindlal häälel, kuid tundsin end täiesti vastupidiselt. Enesekindlus oli viimane asi mis minus oli. Ja seda viimast asja ma sellel hetkel kasutasingi.
"Emily.. sa pead lihtsalt teadma, et Alan on ohtlik", oli kõik mis ta ütles.
"Võimalus läinud", ütlesin ma sundides end olema karm. Ma hakkasin sulgema ust.
"Emily... ma ar..", kuulsin ma enne ukse sulgemist. Miski minus ütles et need olid sõnad, mida ma ei oleks tahtnudki kuulda. Mida ühel sõbral oleks olnud valus kuulda. Kas need sõnad olid need mida ma mõtlesin, et need olid... ja kui olidki?

Justin, kes oli kuulnud ukse sulgemist, oli tulnud mulle poolele teele vastu.
Ta kuivatas mu pisara, mida ma ise märganud polnud. Ma toetusin tema najale, tundes kuidas kogu mu jõud inimesega, kelle ees ma ukse sulgesin,  kaasa läks.
 
Sellel õhtul polnud ma mingil moel enam võimeline külalistega suhtlema. Tumm grimass oli justkui minu näkku kleebitud. Miks? Ei teadnud ma isegi.

----------------
Oli möödunud mitu päeva...

See oli neljas kord, kui Jessica minestas ja minu emal teda teadvusele turgutada oli vaja.
Te küsite, miks ta minestas?
Põhjus väga lihtne, iga kord, kui Jessica mind minu pulmakleidis, sätitud juustega nägi, viskas ta uuesti sussid püsti.
Lõpuks otsustas mu ema ta vannituppa lukutaha panna, kartes et rohke minestamine mõjub halvasti ta tervisele.

Sellega sai alguse päev, mil toimusid mu pulmad...

Jätkub....

Eeemn... see osa on natuke kaka💩
Ikkagi :
(Vote/comm/follow)
(Srry vigade eest)