Mafia Boy [VALMIS😍😁]

44.osa

Eelmises osas:

"E e ema, kas ..kas ma olen hull...kas, Justinit pole tegelikult olemas... Kas isa polegi elus.... Kas..kas üldse Jackson on olemas? Teda ka ei ole?? Kõik see on mu ettekujutus??.", ütlesin ma värisedes ja liikusin tagurdades emast eemale.
Ema vaid noogutas ja tema põskedest jooksid alla kaks kiiret pisarat.

Tundsin teravat torget.
..jällegi muutus pilt mu silme ees mustaks.

Jätk:

*3 nädalat hiljem*

Tühjus- oli ainuke tunne, mida ma veel tunda suutsin. Ma polnud 3 nädalat haiglas viibides peale nutmise midagi teinud...ja nüüd siis oli see aeg kui ma olin lõplikult tühi..
Isegi pisaraid, mida valada olid otsa saanud.

Istusin voodil pea vastu külma seina ja käed tugevalt põlvede ümber. Mul polnud vahet, kas on päev või öö, sest magada ma ei suutnud. Kui siis ainult mõned minutid, aga see lõppes ka tavaliselt karjudes üles ärkamisega.

" kallis..miks sa jälle söönud pole...haigla töötajad rääkisid, et sa ei võta toitu vastu.."rääkis ema kare hääl, millest oli aru saada, et ta on jälle nutnud. Jälle, kuna nendel nädalatel polnud ma tema tavalist häält kuulnudki...
"Jäta mind üksi", sosistasin ma enda ette, pilk ikka eimillelgi.
" Emily, sa pead sööma hakkama... Nad kavatsevad juba sind vägisi toitma hakata", rääkis ema, kui ta mu silmi talle otsa vaatama üritas suunata.
Mõtetu üritus.
Jätkuvalt keerasin pea ära ja vaatasin tühjusesse.

"Millal me koju lähme?" küsisin ma hääl hingetu.
Ema ohkas.
Olin seda küsimust ka varem küsinud.
Noogutasin, sest teadsin et vastus on sama mis eelmine kord
Kui ma paranen
Järelikult eikunagi.

"Tegelikult nad lubasid mul otsustada, millal sa koju minna saad", rääkis ema, võites sellega nende nädalate jooksul esimest korda mu tähelepanu.
"Palun", ütlesin ma emale otsa vaadates. Olin nende nädalate jooksul aru saanud sellest, et ta tahab või vähemalt eelistab minu haiglas olemist kodus olemisele. Sellest, et miks ta seda eelistab, sellest polnud ma veel aru saanud.
" kallis.." rääkis ema, hääletoonil, mis vihjas tema suutmatust otsustada.
"Palun, ema palun ma tahan koju", ütlesin ma võttes ema käed oma käte vahele.
" Kallis...muidugi ma tahan, et sa koju tuleksid, aga...." rääkis ema.
"....aga?", jätkasin ma suutmata tema vastuse lõppu oodata.
" okei..ma olen nõus" ütles ema välja ohates.
"Lähme juba täna?", küsisin ma entusiastlikumalt.
" ee..." kõhkles ema.
"Palun?"oli minu püüdlus teda veenda.
" okei, aga sa hakka pakkima..ma teen senikaua kiire kõne", ütles ema kuidagi kahtlaselt. Võino, ma polnud sellisena teda käitumas varem näinud..nagu... Ma isegi ei osanud seda seletada.
Ema väljus ruumist sulgedes enda järelt kiirelt aga vaikselt ukse.

Asusin koheselt pakkima. Kuna asju polnud palju, siis jõudsin ma ema tagasi jõdes kõik pakitud.
"Valmis?" küsis ema, mille järel ma vaid noogutasin.
***
Kas sõit tagasi, riigi ühest otsast teise möödus kiirelt või aeglasti- ei osanud ma öelda, kuna jätkuvalt tundsin ma vaid tühjust. Mind ümbritsev maailm polnud üldse enam tähtis. Pole ju mõtet? Mis mõte on elamisel ja rõõmus olemisel, kui see võib olla üks hetk hiljem kõik vale.

"Oleme kohal, kullake", ütles ema nüüd juba vähem kare hääl ja õrn patsutus õlale.
" Maja oli ju ennem hall?? Kas ma olen nii hull, et ei tea enam isegi oma maja värvi"? Küsisin ma kiireid pilke majale ja siis jälle emale visates.
"Rahu,.. Me värvisime mõned päevad tagasi, kui ma koju vahelduseks tulin, maja siniseks..", rääkis ema.
" aga milleks", küsisin ma hääl sama vaikne aga nüüd juba rahulikumalt.
"Ma mõtlesin, et äkki siis oleks sul siin rahulikum..seni kui sa veel siin elad..", rääkis ema igat sõna justkui hoolikult kaalutledes.
Kuni ma veel siin elan???
" Ema, mis mõttes...kuhu ma siis lähen, mida sa sellega mõtled??" küsisin ma silmad pärani ema jõllitades.
"Kallis ma ei tahtnud sulle kohe öelda, aga sa kolid ära.. Teisele poole riiki. Selle sama haigla lähedale. Üsna varsti." rääkis ema, pilk aina madalamale laskudes. Ilmselt üritas ta varjata pisaraid, mis ta silmadesse tekkisid.
"Eii...ma ei taha... Miks sa tõukad mind endast ja Liamist eemale...palun, ma tahan jääda..." rääkisin ma ja uskumatul kombel tekkisid ka minu silmi pisarad. Ma ei üritanud isegi neid varjata, sest olin nutmisega niivõrd harjunud. Pealegi sain ma ise oma pisaratest teada, kui ema käsi neid kuivatama suundus. See liigutus oli mulle kolme nädala jooksul tuttavaks saanud. Seekord oli aga teisiti. Ma lükkasin ema käe endast eemale.
"See on sinu enda huvides", rääkis ema, kui oli minu tõukest veidikenegi toibunud.
"Minu enda huvides??" olin ma segadusest hullumas. Kuidas mu oma ema saab nii teha? Ta üks ainukestest
inimestest kes on mulle veel alles jäänud. Ja Liam?? Kõik muu mis mul enda arvates oli oli pette kujutus. Suvaline hallutsinatsioon, millest ma iial enam..Mitte kunagi..enam lahti ei saa.
"Ma ei lähe" ütlesin ma nii kindlalt, kui suutsin, kuid minu hääles kajasid hääletud ja katkised noodid.
"See ei kuulu vaidluse alla" ütles ema. õelalt?
Ma polnud oma ema iial varem sellisena näinud.
Hingasin valjult sisse, isegi mitmeid kordi, kuna tundsin et hapnik on otsa saanud. Mu käsi haaras automaatselt ukse lingi järele, millest ma haarasin ja jõuetult maha koperdasin, hakates köhima. Enne veel, kui ema suutis reageerida jooksin ma tundmatus suunas, suutmata mõelda rajale, kuhu mu jalad mind kandsid. Jooksin nii kiiresti kui suutsin. Nii kiiresti, kui oli mu jõuetu kehaga võimalik.
Läbisin tihedaid võsastike kui ka era aedu, mis mu teele ette jäid. Tundsin oksi, minu nägu kriipimas, kui ka juukseid kiskumas, kuid valule mõelda polnud aega.
Märkasin põlvedel õrnu vere ja mustuse triipe, kui olin juba mitmes kord maha kukkunud.
Peagi, kui olin suurtemate majadega ja aedadega rajoonist välja saanud tihenes liiklusteede ja kortermajade hulk, mis tegi mu jooksmise veel raskemaks. Pidin jooksma üle teede, mis peatas nii mõnegi auto napilt enne, kui oleksin alla jäänud. Jooksin edasi, suutmata pöörata väiksematki tähelepanu autojuhtide agresiivsuse näitamisele tuututamise abil.
Tegin oma viimase jõuetu sammu, kui maha varisesin, suutmata käsigi liigutada, et nendega end püsti ajada.