Mafia Boy [VALMIS😍😁]

43.osa

Eelmises osas:

Vaatasin enne kodu uksest sisse astumist kella.
Jacksoni pool oli aeg märkamatult kiiresti läinud. Kell oli juba pool kümme hommikul.
Avastin vaikselt koduukse ja võtsin koridoris ära jalanõud. Kuulsin oma ema ja veel ühe mehe häält, kohe kindlasti olin ma seda häält varem kuulnud, aga teadsin, et see ei kuulu Liamile.
Astusin kööki ja mu süda jättis ühe või mitu lööki vahele...

Jätk:

Esmalt, kui ma kööki astusin nägin ma ema, kelle silmad olid tulipunased, ilmselt nutmisest. Pilku, aga kõrvale pöörates...nägin ma inimest, kelle pärast olin nutnud aastaid. Inimest, kelle pärast olin üritanud endalt elu võtta...inimest, kelle pärast tihti ka kodust põgenesin. Samuti ka sel samal õhtul, mil Justiniga esimest korda kohtusime.
"ISA!?",ütlesin ma klomp kurgus. Tundsin kuidas üle põse paar kiiret pisarat jookseb ja maapind, kui jalge alt kaob.
Hetk hiljem oli pilt must.

***
Ärkasin üles samas palatis, kus olin mitu kuud koomas olles olnud. Tõusin kiirelt istuli ja rebisin ära paremal käel oleva kanüüli.
" ISA?!?!" hüüdsin ma hääl kare ja kähisev..püüdes voodist püsti tulla. Kuid peale esimes sammu, ma langesin. Vastu tuli vaid kõva põrand, mille tõttu pilt hetkeks uuesti silme eest kadus.
Palati tormasid kaks arsti ja nende järel ka  ema ja Liam.
Arstid tõstsid koheselt mu voodile ja hakkasid kiiresti minu ümber tegutsema. Tundsin tugevat valu, mis mu pähe lõi. Haarasin koheselt peast kinni ja surusin valu leevandamiseks silmad tugevalt kinni.
Hetked hiljem, tundsin ma teravat torget, mille järel maailm mu ümber tasapisi lainetena kadus.

***
Kuulsin enda ümber hääli. Läks natuke aega enne, kui aru sain, kellele hääled kuuluvad. Esimesena sain ma aru ema häälest ja hiljem ka Liami omast, kuid silmi avada ma ei suutnud.
"Ema", oli minu kasutu katse enda ärkvel olust märku anda.
" ema!!", üritasin ma uuesti, kuid taipasin alles siis, et mu huuled ei liigu.
Olin šokis.
Miks, miks ma ei saa silmi lahti teha.
Miks keegi mind ei kuule,miks ma rääkida ei saa??

"Kuna ta ärkab", kuulsin ma ema mureliku, häält.
" ta võib ärgata kohe, kuid selleks võib ka mitu kuud aega minna..",ütles hääl, mis kuulus kellegile võõrale.

" Ema... Ma olen ärkvel!!", ütitasin ma uuesti, kuid ma ei tundnud huuli jätkuvalt liikumas.