Tulemõõk

Ida Kants

Hommik oli veel kevadiselt jahe, kui õhukesse nahast rüüsse riietatud Lassy käsi üle pea ringutades Ida Kantsi suurde keskhoovi astus. Ta lipsas ümber kasarmu nurga ja tallidest mööda, suutmata panna vastu kiusatusele pruunilaigulise mära kaela patsutada ja veidi looma pehmet koonu silitada. Henne oli juba lapsena tema lemmik olnud, kuigi ta kuulus Calebile. Kergelt naeratades kiirustas tüdruk edasi, kissitades käega lumelt ja kindluse heledatelt seintelt peegelduva päikese vastu. 

Kui palju neid uusi olema pidigi? Ilmselt on nii mõnedki neist otse siit samast Kaigo linnast. Kuigi kindlus asus linnast üksjagu eemal, luges suur osa mõlema asukatest ka linna Ida Kantsi osaks. Ilmselt oli ühtsustundel sellega siiski vähem pistmist kui maksukogumisõigusel ning tüdruk muiatas omaette, märgates eemalt kopsakat linnavolinikku, kes parasjagu oma purpurset kuube üle märkimisväärse kõhu siluda üritas.

Lassy kiirustas mehest viisaka noogutusega mööda ning oleks lumel peaaegu libisenud. Taldasid tulekuumusega soojendades sulatas ta kirme ning sai kiirelt tagasi oma kindla jalgealuse. Silmanurgast nägi ta linnavolinikku vaid ohkamas ja pead vangutamas.

Nüüd veidi ettevaatlikumalt jätkates suundus ta edasi Välismüüri kõrval asuva relvalao suunas. Puidust hoone ees seisis häguselt rivistust meenutavas moodustises ligi kakskümmend varases teismeeas noort. Pole paha! mõtles Lassy endamisi naeratades – nii palju uusi nägusid ei olnud juba mõnda aega nähtud. Ta lükkas oma pihani ulatuvad tumepruunid juuksed üle õla ning astus lähemale täpselt parajal ajal, et nende ees edasi-tagasi tammuva hilistes neljakümnendates mehe kõne lõppu kuulda.

„...ja kui te olete juba Ordu liikmed, lisatakse teie nimede ette aunimetus „red", Musta Oda Ordu liikmetel on selleks „cor". Kas kellelgi on siiani küsimusi?" Lühikest kasvu turske red Laig heitis pilgu üle õla ning tema heledad puhvis vuntsid kerkisid naeratuses. „Ah, red Rey. Tutvu meie uute nägudega, aasta pärast võib nii mõnigi neist juba Noormõõkade ridadesse astuda."

Tüdruku vesti rinnaesisele tikitud maasse suunatud punast mõõka ja kahte tärni nähes ajasid noored end taas veidi rohkem sirgu. 

„Alati on meeldiv uusi Nugasid näha," sõnas neiu, muiates uustulnukate veidi segaduses ilmete peale.

„Jah," noogutas red Laig, „Noad, muidugi... Jah, see on see, kuidas enamus vanemaid rüütleid teid kutsuvad. Red Rey on üks meie Poolmõõkadest ning..."

„Sa oled tüdruk," kostis rivist. 

„Kui tähelepanelik sinust," sõnas tõepoolest tüdruk kulmukergitusega, leides viimaks hääle omaniku , „mis su nimi on ja kui vana sa oled?"

Lassyst ja ka ülejäänud kuulajatest vähemalt peajagu pikem laiaõlgne noormees astus ette. „Minu nimi on Meric Sonn, Astor Sonni poeg, ja ma olen kolmteist. Kuidas saab tüdruk olla Punase Mõõga liige? Kui ma sulle praegu kallale tuleks. ei oleks sul mingit lootust võita!" noormees seisatas otse Lassy ees, vaadates enesekindlalt alla oma positsioonile liikumatult seisma jäänud neiule.

Tüdruk ja vanem Mõõk vahetasid omavahel pilgu.

„Esiteks olen mina siin," sõnas red Laig, sammu noorele hiiglasele lähemale astudes. „Teiseks oleks Punase Mõõga Ordu rüütlile kallale tulek viimane asi, mida sa oma väga lühikese sõjaväekarjääri jooksul teed. Seega ma väga tungivalt soovitan sul praegu kohe mitu sammu tagasi astuda, Meric Sonn, Astor Sonni poeg."

Nööge poisi näol hajus aeglaselt ning väga tõsiseks muutudes astus ta tagasi vaikides tikksirgelt seisvasse rivisse. Lassy jälgis teda teravalt, kuni noormees viimaks pilgu kergelt punetades maha lõi. Seejärel pöördus neiu taas endiselt raidkujudena seisvate noorte poole.

„Jah see on tõsi, et Ordu liikmed on peaaegu alati mehed. Vähesed naised soovivad liituda ja suur osa ei pääse isegi esimese taseme testidest läbi. Ja ka mina pidin Nugade hulgas kolm aastat treenima, enne kui ma viimaks testid läbisin ja oma esimese tärni teenisin. Ma olin siis kümme."