Tulemõõk

Põlenud maa

Justkui poolunes Harry kõrval kõndides kandis Aaro Lassy liikumatu keha tagasi lossi poole. Mees ei nutnud enam, tema nägu oli lihtsalt tuim. Ta nägi nende ümber kogunevaid sõdureid ning kuulis kuskilt eemalt Kara nutust karjatust ning Calebi hüüet, kuid see ei tähendanud enam midagi. Mitte miski ei tundunud enam oluline. Mees asetas Lassy välihaiglasse lamama ning pani vaid vaevu tähele, kui Hanna ja Kara ema Maylin nende juurde jooksid.

„Ma juba proovisin," sõnas Aaro tuimalt, kui ka Hanna Lassy kaelalt elurütmi otsis, „ta on läinud."

„Tasa!" susistas Hanna keskendunult. Ta sulges silmad ning surus oma paljad sõrmed tugevalt tüdruku kaela vastu. „Ma tunnen pulssi!" hüüdis naine järsku, „see on väga nõrk, kuid see on seal!" Aaro lihtsalt jõllitas endise ilmega Hannale otsa.

„Arathorn, kas sa kuuled mind?" päris naine häält valjendades ning teda õlast raputades, „ta on elus! Sa katsusid kindaga ning seetõttu ei tundnudki sa tema pulssi. Me peame ta lossi viima! Nüüd!"

Hanna viipas lähemale kergendusest hingeldava paistes silmadega Harry, kes oma õe käte vahele võttis ning täiel kiirusel palee suunas jooksma pistis.

„Ta ei ole surnud?" päris endiselt põlvitav Aaro väriseval häälel.

„Ei ole! Ta on elus, vähemalt praegu," vastas Hanna, „tule nüüd!"

„Just, peab minema," pomises Aaro endiselt šokiseisundis.

Lossis asetati Lassy tema voodile lebama ning Hanna jooksis kohe vajalike arstmeid otsima. Maylin Sanso aga kummardus tüdruku kohale ning silmitses teda hoolega, samal ajal kui Aaro ja kõik kolm Taltsutajat murelikult eemal seisid.

„See ei ole tavaline teadvuseta olek. Ma kardan, et ta on langenud kooma," sõnas Maylin kahetsevalt pead raputades, „selline vägi on lihtsalt liiga palju ühe inimese keha ja mõistuse jaoks, eriti nii noorele tüdrukule. Kui vana ta on?"

„Täna on tema kaheksateistkümnes sünnipäev," kähistas Aaro.

„Ma kardan, et see võib ikka liiga noor olla. Kui me avastasime, et Kara on Taltsutaja, lugesime me tema isaga läbi peaaegu kõik Taltsutamist puudutavad raamatud terves Kagu ja Ida Kantsis. Nelja elemendi Taltsutamise pinge oli temale liig ning tema aju pidi asuma puhkeseisundisse, et end kaitsta."

„Mida see siis tähendab?" päris Harry Lassy kätt enda sõrmede vahel pigistades, „millal ta üles ärkab?"

„Me ei saa olla kindlad, et ta üldse kunagi ärkab. Ja kui ka ärkab, siis ei pruugi ta enam endine olla – selline läbielamine jätab inimesele märgi. Kuid samas ei saa me praegu milleski teda puudutavas kindlad olla, on üldse ime, et ta veel elus on!"

„Ma arvan, et praegu on parim, kui te lahkute. Inimesed vajavad teid, Aaro, sa pead neile Amosest rääkima," käskis tagasi jõudnud Hanna tõsiselt, „me jääme Lassy juurde ning anname oma parima, et teda aidata."

„Mis Amosega juhtus?" päris Siimon kohkunult.

„On vist parem kui me siit välja läheme," sõnas Aaro kuivalt ning lükkas Siimoni ja Kara enda ees uksest välja. Peale mõningast vastu puiklemist lahkus ka Harry.

***

Põhja Kantsi lahingust oli möödas juba üle kolme nädal ning nagu alati istus Harry oma õe voodi serval. Juba lahingule järgneval päeval korraldati kuninglikud matused ning pikk rongkäik viis mööda mägede vahel looklevat Surmateed orgu, kuhu maeti nii Amose kui ka Tarla jäänused. Lahingu lõppedes kokku varisenud ja enam mitte üles tõusnud Adam maeti tema aeda tema lemmik istumispuu juurde tillukese veesilma lähedal.