Tulemõõk

Öised rännakud

Taevas oli juba tähti täis, kui Lassy otsustas, et on piisavalt kaua oodanud. Ta haaras väikese seljakoti ning peitis sinna sisse suure küünla ja paari päeva eest vannitoa riiuli alt leitud metallist kangi, millega pärast tagasi tulles maaliks maskeeritud ust avada. Tüdruk otsustas, et ei vaja siseruumides mantlit oma täisvarrukatega lohvaka särgi ja pikkade mustade pükste peale ning, tõmmanud jalga tumedad saapad, lükkas ta enda toa ukse hääletult lahti – koridor oli pime ning kuuldus vaid kahe valvuri omavahelist vaikset vestlust troonisaali ukse ees.

Olles vaid üsna vaevu eemal öövahtide vaateväljast, liikus Lassy vaikselt seina vastu liibudes koridori lõpu poole; Amos ei oleks just rõõmus olnud, kui oleks teada saanud, et tüdruk tema öeldut teadlikult ignoreerides ikkagi tagasi raamatukokku läheb. Lassy ei tahtnud kuninga käsule vastu astuda, kuid ta pidi teada saama, mida seal ruumis varjati. Kikivarvul hiilides jõudis ta viimaks maali juurde. Ta teadis, et kuuldes välgunoole särinat ja ukse avanemist, tormavad valvurid kohe kontrollima, ning seega pidi ta kiirustama.

Ettevaatlikult lõi Tuletaltsutaja oma sõrmede vahele välgunoole ning, nagu eelmine kordki, asetas selle kahe küünlajala vahele. Nooleke särises vaikselt, kuid koridori kaja valjendas seda. Lassy ei saanud aru, mis toimus – uks lihtsalt ei avanenud ning ta kuulis, kuidas eemal jutustavate valvurite hääled äkki katkesid. Ta proovis ust lükata, kuid ka see ei toiminud; vahid hakkasid sinna poole tulema ja tüdruk teadis, et tema valikuvariandid on kas uksest sisse saada või vahele jääda. Kuid uksel ei paistnud olevat plaanis temaga koostööd teha.

Mida sa tegid sellega, Amos? mõtles neiu ärevalt, kui valvurid olid vaid mõne sekundi kaugusel tema nägemisest. Lassy heitis pilgu kõrvale ning märkas pööningu ust. Teadmata, mida muud ette võtta, tõmbas ta küünlajalgadest, kustutades ka välgunoole ning avades kivist ukse viimasel sekundil. Tüdruk lipsas sisse kottpimedasse urkasse, läbi mille suletud ukse kuulis ta hetke pärast valvurite summutatud kõnelust.

„Ma olen täiesti kindel, et kuulsin midagi!" kinnitas esimene.

„Mulle tundus ka justkui midagi oleks, aga sa ju näed, et siin on tühi," turtsatas teine, madalama häälega valvur.

„Ma jään siia lähedusse valvesse," ei jätnud esimene jonni.

„Ise tead. Ma lähen tagasi."

Esimene valvur ilmselt noogutas, sest Lassy ei kuulnud, et too oleks midagi vastanud, kuid kosta oli kellegi eemalduvaid samme. Fantastiline... Tüdruk teadis, et oma peidukast välja tulla ei saa ta nii pea. Võin siis sama hästi ringi vaadata. Ta ohkas hääletult ja tekitas peopessa imetillukese leegi, kartes et suurem võib ehk ukse vahelt läbi kumada, ning nii vaikselt, kui suutis, hiilis ta trepist üles.

Umbes kolm korrust kõrgemal jõudis ta praokil räämas ukseni. Valju kääksatusega lükkas ta selle lahti – terve pööning, nii kaugele kui leek valgustas, oli täis lihtsalt prahti ja kola. Ei midagi huvitavat, täpselt nagu Kara oli hoiatanud. Ta tõstis pilgu ning uuris tähelepanelikult tumedat tolmust lage... Seal! Lagunenud ämblikuvõrkude ja pehkinud laudise keskel märkas ta viimaks laega ühte sulanduvat luuki. Kui ta ei pääse salajasse raamatukokku seest poolt, siis ehk leidub väljas see tee.

Tüdrukul oli hea meel, et seekord öösel välja hiilides oli ta paksu tallaga saapad jalga pannud, kuna pööningu põrand näis olevat ühtlaselt kaetud katkiste mööbliesemete ja kildudega, millele palja jalaga astumine oleks võinud väga piinarikkaks osutuda. Lassy ronis luugi all kastile ning üritas luuki üles poole lükata. Ühe käega tõstmiseks oli see aga liiga raske ning, lasknud hetkeks oma peopesas tantsisklenud leegi kustu, suutis ta ka teise käega surudes seda viimaks tõsta.

Teisel pool vaatas talle vastu imeliselt tumesinine selge tähistaevas. Avast ulatusid välja vaid tüdruku käsivarred, kuid sellest piisas, et end üles vinnata. Katus oli tugevalt kaldu, kuid jooksis eemal kokku millegi tohutut seina meenutavaga – umbes poolteist meetrit lai ja nii kõrge, et Lassy otsustas, et isegi selle mõõtmiseks ei tasu alla vaadata. Sveni müür! mõtles ta äratundmisrõõmus.