Tulemõõk

Surm udus

Nad seisid paksus udus, oodates vaid märguannet. Päike kumas läbi pilvede, heites külmi varje nende peade kohal kaljul kõrguvale Mere Kantsile. Siimon seisis paljajalu savisel rannaliival; iga natukese aja tagant sirutas meri end väikese lainena nendeni. Põhja Kantsist kohale tulnud mehed olid juba paatides, sõudes vaikselt läbi udupilve laevade poole, mida keegi küll veel ei näinud, kuid mis olid siiski seal. Seda oli tunda. Vesi oli pealtnäha rahulik, kuid Siimon, kelle paljad jalad iga natukese aja tagant nendeni ulatuvas laines vee alla jäid, tajus midagi.

„Nad on kohal..." sosistas ta sügavalt välja hingates.

Lassy seisis Veetaltsutaja kõrval, temagi pidi minema väikese paadi peale koos kahe rüütli ja Tarlaga, kes hoidis oma süles tohutut ambu. Samleri jutu järgi tulistab see terava harpuunikonksu laevale ning loodetavasti haakub millegi külge, võimaldades mööda selle külge kinnitatud köit pardale ronida. Igas paadis oli mõni selline. Ülejäänud Mõõgad olid jagatud rühmadeks, mis pidid kahes paadirivis Musta Oda laevastikule külgedelt lähenema.

„Hoidke eemale sõdurite laevadest," oli Tarla neile öelnud, „kui te sõdurite laevale sattute, olete te samahästi kui surnud."

Lassy võttis Siimoni käest ja pigistas tugevalt. „Me saame hakkama," lubas ta vaikselt. Ta tundis, kuidas sõber üle kere värises.

Siimon noogutas ärevalt: „Just. Usalda Elgiot. Siis saame hakkama. Peame saama."

Nad vaatasid teineteisele tõsiselt silma, soovides üksteisele veel korra sõnadeta edu. Lassy noogutas kergelt ning lippas siis hääletute sammudega paadi juurde. Kuigi ka tema värises veel, oli tema pilk muutunud rahulikuks, karmiks.

Ma ei saanud kaitsta enda kodu, kui Bakuroni armee ründas, kuid ma saan aidata neid. Pane end valmis, Must Oda, sest siit me tuleme.

Ta vaatas tagasi Mere Kantsi poole – mida kaugemale paat mööda veepinda libises, seda enam näis kindlus mattuvat uduloori. Kalju serval kõrgudes tundus see seisvat kindlamana kui kunagi varem. Lassy nägi tohutut vibulaskurite väesalka panga serval ootamas, nemad astuvad lahingusse hetkel, mil sõdurilaevad kallast puudutavad. Ees seisis pikk ja raske päev, mis paljudele pidi jääma viimaseks. Lassy mõtles Siimoni ema ja õdede peale, kes ilmselt olid sel hetkel juba murekoorma all kokku kukkumas. Väikestel vendadel vedas – nad olid veel liiga noored, et olukorra õudust täielikult aduda.

Mõnes mõttes on sõdalastel palju lihtsam. Nemad näevad lahinguvälja, teavad, mis siin toimub. See on kergem, kui lõputult oodata. Oodata oma soojas kodus kamina ees või teki all, mõeldes, kas omad on ehk lahingut kaotamas. Kas ehk just sel hetkel teeb oma viimase hingetõmbe sinu parim sõber või kalliks saanud inimene, keegi keda sa saad oma pereks nimetad? Ja kui nad surevad, kas nad surevad kiirelt ja valutult, või peavad nad päevi uimases agoonias kuskil peidus lamama, poolenisti lootes, et omad ta leiavad ja ravivad, poolenisti soovides, et vaenlane ta avastaks ja kiire surma kingiks... Kõik need mõtted käisid sel hetkel Lassy peast läbi. Tüdruk ahmis mitu sügavat hingetõmmet, üritades end maha rahustada, kuid ärevus jäi endiselt tema sisse. Mitte praegu, otsustas ta. Sel hetkel oli neil tähtsam siht.

Ta nägi, kuidas Siimon kerge liigutusega vee väikeseks laineks koolutas ning sellega ka viimase üksiku paadi teele saatis. Viimaks neelas udu nad täielikult endasse, muutes lossi ja oma kodusaare rannal seisva noore africuuslase pelgalt hägusteks siluettideks. Ja nii see algab... Enne paatidesse asumist oli kõigile rangelt selgeks tehtud, et absoluutne vaikus on vältimatult vajalik, kui nad mingitki edulootust soovivad talletada. Järsku möirgas läbi udu Musta Oda laevastiku rämeda kõlaga häirekell – esimene paat oli oma sihtmärgini jõudnud.

„Nad peavad olema lähemal, kui me arvasime!" sosistas Tarla hiirvaikselt, „hoidke oma silmad ja kõrvad lahti." Lassy hingamine läks järjest kiiremaks, ta ei suutnud seda ärevust taluda. Ta oli sinnani vaid demigrode vastu võidelnud, need ründasid kohe, kui said, kuid nägemata oma vaenlast, tekkis tüdrukul paratamatult tunne, et neid jälgitakse. Jälgitakse nagu lihalõiku, mis ise taldrikule hiilib.