Tulemõõk

Legend tärkab

Kindlust tema seljataga tabas järjekordne raudkuul ning veel üks rahn murdus müüri küljest lahti. See veeres kaljult alla ja prantsatas niiskesse rannaliiva Siimoni seljataga. Rohkem lööke ei saanud enam lubada, müürid ei peaks sellele vastu.

„Kui Elgio tõesti olemas on, siis nüüd oleks sel viimane aeg end näidata..." pomises noormees õudusega lähenevaid laevu silmitsedes. Jää oli pakkunud hetkeks lahendust, kuid Veetaltsutaja hakkas väsima ning aeglaselt, kuid kindlalt, murdsid laevad jääkilbist läbi. Udu oli hajunud ning kogu olukorra koledus sai kõigile selgemaks kui kunagi varem – neid laevu oli liiga palju.

„Liiga palju..." pomises Siimon segaselt. Tema jõud oli raugemas ning käed olid külmast kanged, ta isegi ei teadnud, kas suudab neid enam liigutada. Ta pingutas kogu jõust, kuid sellest ei olnud abi, tuikav valu lõhkus tema pead ning silmade ette hakkasid ilmuma mustad täpid.

„Sa pead vastu pidama!" hüüdis noormees endale julgustuseks, „isa, ema, Jaeli, Ayala, Nathani, Benjamini ja Ethani pärast pead sa vastu pidama!"

„Las olla," kuulis ta äkki enda kõrvalt kellegi madalat rahulikku häält, „jäta see ning põgene ise, kuni veel saad. Võid isegi oma pere kaasa võtta. Kui sa praegu lähed, õnnestub teil põgeneda. Miks sa peaksid end karja tänamatute võõraste eest ohverdama?"

Üles vaadates nägi Siimon, et hääl tuli kelleltki, kes nägi välja nagu tema, kuid kelle olekus ja liigutustes oli midagi õõvastavat ja võõrast – külm ja väsimus mängisid tema mõistusega trikke. Viirastuse välimus oli laitmatu, võrreldes Siimoni enda räsitud ja kurnatusest väriseva olekuga.

„Ei," pani Siimon julgelt vastu, „ma ei saa! Ma tulin siia missiooniga. Need inimesed loodavad minu peale." Tema nägemine muutus häguseks ning valusööstud peas läksid iga hetkega aina teravamaks.

„Amos ütles, et sa ei ole piisavalt tugev selle jaoks," sosistas viirastus tema kohale kummardudes, „küllap oli tal õigus..."

Siimonil kadus pilt silme eest ning suutmata enam vastu pidada, vajus ta uimaselt jääle pikali. Alguses oli külm tema naha vastas valus, kuid siis see hajus ning alles jäi vaid kõike neelav pimedus.

***

„Lassy!" hüüdis Oliver tänulikult. Tüdruk oli sihtinud end maanduma täpselt tema ja vaenlaste vahele ning nüüd eraldas neid Odadest kõrge lõõmav tulesammas.

„Mida sa üksinda sõdurilaeval teed?" nõudis Lassy pahaselt üle õla poisi poole vaadates.

Oliver judises üleni, kui ta rääkides reelingu vastu istuli vajus: „Ma ei ole üksi, ma tulin siia koos Samler Monjayga. Ma ütlesin, et see on sõduri laev, aga ta vist ei näinud seda ise. Aga nüüd oled sina siin ja kõik saab korda!" ohkas poiss kergendatult.

„Tõuse püsti, red Asher, praegu pole aega niisama vedeleda, sa pead siit kohe jalga laskma! Roni pardalt maha ja ürita jõuda meie omadeni!" Lassy kuulis oma hääles Tarla tooni.

„Ooei!" hüüdis Oliver püsti hüpates ja merele osutades, „Siimoniga on midagi juhtunud! Laevad murravad jääst läbi!"

„Mida?" küsis Lassy ehmunult ning pööras samuti sinna poole, „mis Siimoniga juhtus?"

Vastust ta ei saanud, kuna vaenlased kasutasid ära tema tähelepanu hajumist ning üks väga tuttav mürakas kogu hüppas üle madalaks vajunud leekide otse Tuletaltsutaja juurde. Mees väänas oma käe ümber neiu kõri ning litsus tema hingetoru kinni. Lassy tundis ära hiiglase haarde: Suur Duendo?! Selgitab, miks sa Punast Mõõka maha teha üritasid. Sa oled Oda! Ainult et mitte väga tark... tüdruk surus oma leegitsevad sõrmed vastu mehe käsivart ning too hüppas uriseva karjatusega eemale. Kuid endine tulesammas oli kustunud ning sõdurid valgusid neile igast küljest peale nagu sipelgad, kelle pessa on suhkrune mari visatud.